Traalpüük, ka traalimine, aktiivne ja produktiivne püügiviis, nüüdisajal annab põhiosa (~75%) maailma kalasaagist. Põhineb suuremahulisel vee läbikurnamisel traalnoodaga, mida veetakse ühe või kahe traaleriga. Sõltuvalt veokiirusest, traalimise kestusest ja traalnooda suurusest võib ühe traalimisega läbikurnatud vee ruumala ulatuda üle 0,1 km3. Osa selles vees olnud kalast satub traalnoota ja, suutmata sealt väljuda, koguneb püünise tagumisse ossa – traalnooda pärasse – ning tõstetakse laeva pardale. Eristatakse põhjatraalimist, mille puhul traalnoota veetakse mööda veekogu põhja, ja pelaagilist traalimist, mille puhul traalnoota veetakse põhjast kõrgemal, pelagiaalis.
Tavaliselt koosneb traalpüük järgmistest tegevustest: 1) kalaluure, 2) traalnooda vettelaskmine, 3) kaablite vettelaskmine, 4) traallaudade ühendamine vaierite ja kaablitega, 5) vaierite sisselaskmine, 6) traalimine, 7) vaierite väljavõtmine, 8) traallaudade lahtiühendamine, 9) kaablite väljavõtmine, 10) traalnooda hiivamine laeva pardale, 11) traalnooda tühjendamine kalast. Sõltuvalt traalpüügi viisist võib osa tegevusi ära jääda. Kaksiktraalimisel ei kasutata traallaudu, pelaagilisel sihttraalimisel muudetakse vaierite pikkust traalimise ajal.
Esimest korda on traalpüüki mainitud Inglismaal 1376 väljaantud ürikutes, püüti piimtraaliga. Suur hüpe traalpüügi arengus toimus 19. saj keskel, kui traalnoota hakati pukseerima aurulaevadelt ja tekkisid nn ottertraalid. Nüüdisaegse traalnooda taglastusskeem kujunes välja 20. saj alguseks, kui hakati kasutama kaableid ja ja traallauad eraldati nende abil traalnoodast. Alates 1950-ndatest on traalpüügi arengut mõjutanud võimsate ahtertraalerite kasutuselevõtt ja suuresilmaliste ning köistraalnootade juurutamine.
Eestis prooviti traalpüüki juba 1820-ndatel, kuid edutult. Massiliselt hakkasid Eesti kalurid traalpüüki rakendama 1950-ndate teisel poolel Läänemerel ja Põhja-Atlandil. 1980-ndatel püüti traalidega umbes kolmveerand Läänemere kalasaagist ja 90% ookeanisaagist.
Jaanuar, 2019