Seitse merd
Seitse merd, ülekantud tähenduses kogu maailmameri või ka lokaalne veekoguderohke piirkond. Erinevatel ajastutel ja erinevates piirkondades on seitsme mere all peetud silmas erinevaid veekogusid. Mõiste vanim nimetamine on leitud sumeritelt 2300 eKr, kelle kosmoloogilises maailmapildis oli arvul 7 eriline tähtsus – taevas liikus 7 planeeti, maa kohal oli 7 taevast ja maad kattis 7 merd. Antiikajal mõisteti seitsme merena (ladina septem maria) ühelt poolt laguuniderohket Po jõe suubumisala Aadria meres, teisalt aga maailmamerd, millesse kuulusid tollase arusaamise järgi jätgmised mered: Punane, Lääne-Aafrika, Ida-Aafrika, India, Hiina ja Vahemeri ning Pärsia laht. Pärslased nimetasid seitsmeks mereks Amu-darja lätteid. Keskaegses Euroopas olid seismeks mereks Aadria meri, Vahemeri, Must meri, Kaspia, Pärsia laht, Araabia meri ja Punane meri.
Poeetilise kujundina leiab väljend „seitse merd“ kasutamist uuemal ajal, nt kandis R. Kiplingi üks luulekogusid pealkirja „Seitse merd“ („The Seven Seas“, 1896). Eesti keeles on tuntud muinasjutuline väljend „seitsme maa ja mere taga“.
Detsember, 2018