Rannatalupoeg
Rannatalupoeg, Eesti talupoeg, kelle põhiline sissetulekuallikas oli kalapüük ja kellel põlluharimine oli teisejärgulise tähtsusega. Termin „rannatalupoeg“ (Strandbauer) leidub allikates (vakuraamatutes, agraarseadusandluses), kusjuures nii märgitud talupoja suhtes kehtis erinev adramaa arvestus ning tal olid erinevad koormised. Talupoegade liigitamisel ranna- ja maatalupoegadeks ei olnud määrav niivõrd küla mereäärne asukoht ega isegi tegelemine kalapüügiga (nt paljusid rannaäärsete külade talupoegi ei loetud rannatalupoegadeks), vaid kalaqpüügi vahekord põlluharimisega – kas see oli põhiline või kõrvalelatusala. 19. sai jooksul kujunesid rannatalupoegade tüüpilisteks koormisteks vakuraha, kala ja küttepuude vedu mõisa. Kevadise ja sügisese ründpüügi tõttu ei saanud neilt nõuda teotööd võrdselt maataludega. Rannatalupojad elasid reegline omaette külades. Nende külad paiknesid valdavalt põhjarannikul Tallinnast Letipea neemeni ning Pärnu rannas. Lääneranniku külades domineeris põllundus (kalapüük oli oluline lisasissetulekuallikas) ja revisjonides sealseid talupoegi rannatalupoegadena ei arvestatud. Mereleksikon, 1996
Detsember, 2018