Kala kristluse sümbolina
Kala kristluse sümbolina. Eelkristlikul ajal oli kala viljakuse sümbol ja teda seostati ka mitmete jumalate (Daagon, Atargatis jt) ja mütoloogiliste olenditega (merineitsid, vetevanad jt). Varakristlikul ajal hakkasid uue usundi järgijad kasutama kala Kristuse sümbolina ja kristluse salamärgina; kalajooniseid võis näha Rooma katakombides suunajana kristlaste keelatud koosolekutele (minna tuli kala pea poolt osutatud suunas), motiivina seinamaalingutel, mosaiikidel, valgustitel ja pitseritel.
Kreekakeelset sõna ichthys (ΙΧΘΥΣ), mis tavakeeles tähendab kala, hakati tõlgendama akronüümina (esitähtedest koosnevana) sõnadest Iesous Christos Theou Hyios Soter (Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Päästja). Kala muutus ka ristimise sümboliks ning usule pöördunud inimesi hakati nimetama pisciculi – väikesteks kaladeks. Geomeetriline kujund vesica piscis, millele juba pütagoorlased omistasid arvu- ja kujundimaagilise tähenduse, leidis laialdast kasutamist sakraalkunstis ja -arhitektuuris. Kolmest kalast koosnev sümbol hakkas tähistama Püha Kolmainsust: Isa, Poega ja Püha Vaimu. Kristuse sidumine kalaga jõudis ka Eesti rahvakultuuri: Setu rahvalauludes on Jeessul kasuk seljas kalasoomist, särk säre toime.
Kala kristluse sümbolina on jätkuvalt kasutusel: seda kinnitatakse sõiduautodele, õmmeldakse/trükitakse rõivastele, kantakse ripatsina kaelas jms. Sümbolit kasutatakse ka elektroonilistes kirjades kujul <><.
Tähelepanuväärne on kristlike piiskopide peakatte (mitra) sarnasus kala peaga. Oletatakse, et see on võetud üle sumeri jumala Ea, assüüria Daagoni (kujutatud tihti pooleldi kalana) või ka Rooma Cybele preestrite peakatetest.
Allikas: Koržetsi suur kalaraamat, 2016
November, 2018
Vaata lisaks:
Kala budistliku sümbolinaVesica piscis
Kala viljakuse sümbolina