Merilohed (Trachinus), kalade perekond meriloheliste (Trachiniformes) seltsi merilohelaste (Trachinidae) sugukonnast. Inglise weevers. Enamus liike (7) elab Atlandi idaosas, 1 liik (Trachinus cornutus) Vaikse ookeani kaguosas. Pika kehaga põhjakalad, alalõug ülemisest pikem, suu suunatud viltu ülespoole. Kaks seljauime, kõhuuimed paiknevad kurgul. Elavad peamiselt madalaveelistes liivase või mudase põhjaga lahtedes ja lahekestes. Küllaltki aktiivsed, kuid tavaliselt kaevuvad pehmesse substraati ja nähtavale jäävad vaid pea ülaosa ja seljauime ogad. Eesmine seljauim on intensiivselt must ja on merepõhjas kaugele nähtav. Ärritunud merilohe ajab lõpusekaaned õieli, uim tõuseb püsti ja sirutub ette ning on hoiatuseks röövkalale. Merilohe võib välkkiirelt oma peidikust välja hüpata ja eksimatu täpsusega torgata lõpusekaane mürgise oga väljavalitud esemesse. Röövkalad väldivad merilohesid.
Parasvöötme mürgisemaid kalu. Lõpusekaante ja eesmise seljauime pikad teravad ogad on kaetud nahaga, millest ulatuvad välja üksnes ogade tipud; ogadel on sügavad vaokesed, milles paiknevad mürginäärmed. Mürk on väga tugeva toimega. Torke puhul tekib inimesel piinav, terav valu, mis kestab mitu tundi või ka terve päeva. Haavatud jäse paistetab. Võib ette tulla teadvuse kaotus, sonimine, oksendamine, krambid, hingamisraskused jm. Rasketel juhtudel võib saabuda ka surm. Väga ohtlikud kõigile, kes suplevad ranna lähedal või kõnnivad paljajalu madalvees, eriti liivarandades augustikuus. Ettevaatlik tuleb olla ka surnud merilohega, et ennast mürgiogaga kogemata mitte torgata.
Liha on söödav, pärast mürginäärmete eemaldamist tavaliselt praetakse.
Perekonnas on 8 liiki (FishBase, 2018):
Trachinus araneus (Spotted weever) – laiguline merilohe
Trachinus armatus (Guinean weever)
Trachinus collignoni (Sailfin weever)
Trachinus cornutus
Trachinus draco (Greater weever) – harilik merilohe
Trachinus lineolatus (Striped weever)
Trachinus pellegrini (Cape Verde weever)
Trachinus radiatus (Starry weever) – vöödiline merilohe
November, 2018