Mõõkdelfiin (Orcinus orca)
Mõõkdelfiin ehk mõõkvaal (Orcinus orca) delfiinlaste (Delphinidae) sugukonna suurim vaalaline. Inglise killer whale, orca; saksa Schwertwal; soome miekkavalas; vene косатка.
Kõigis ookeanides nii külmades kui ka troopilistes vetes. Sagedamini kohatakse Jaapani, Põhja-Ameerika ranniku, Islandi, Norra, Šotimaa ja Antarktise vetes. Oletatav koguarv umbes 100 000 isendit. Mõõkvaal on tippkiskja, kes toitub kaladest, kalmaaridest, lindudest, hüljestest, haidest ja ka teistest delfiinidest ning vaaladest. Toidu leidmiseks kasutab kajalokatsiooni.
Isane on 7-9,8 m pikk, mass 7-10 t; emane kuni 6,4 m, 4-6 t. Isase eluiga kuni 50 a, emasel kuni 100 a. Keha torpeedolaadne, seljal hauime sarnane uim – isasel kuni 1,8 m kõrgune, emasel madalam ja kaarjam. Selg ja uimed mustad, kõht valge, külgedel mustal taustal valge laik, valge laik ka silma kohal. Suus 10-13 paari kuni 7,6 cm pikkusi hambaid.
Sööstu ajal võib ujuda kiirusega kuni 50 km/h, tavaliselt ujub kiirusega 3-10 km/h. Tavaoludes käivad pinnal hingamas iga poole minuti tagant, kuid võivad sukelduda ka 15-20 minutiks. Tavaliselt sukelduvad 60-180 m sügavusele, kuid võivad sukelduda ka kuni 300 m sügavusele. Moodustavad perekondi, mida juhib emavaal. Pered püsivad koos kogu eluaja. Laienenud pered moodustavad parvi ja hõime, mida ühendab samalaadne häälitsusviis. Eri hõimude mõõkvaalad ei mõista üksteise „keelt“. Parvedes on 5-30, vahel kuni 100 isendit. Parve liikmetele on iseloomulik ühistöö, suhtlemine ja vastastikune usaldus. Parves on tavaliselt viiendik täiskasvanud isaseid ja viiendik poegasid, ülejäänud osa moodustavad emased ja noored isased.
Tiinus kestab 14-15 kuud, poeg on sündides paari meetri pikkune ja kaalub kuni 180 kg.
Mõõkdelfiinil on erinevaid populatsioone, kes erinevad üksteisest nii eluviisi kui ka väljanägemise poolest (nt erineva kujuga valged silmlaigud) sedavõrd, et osade teadlaste arvates ei ole tegemist üheainsa liigiga, vaid liike on 4 või veel rohkemgi. Nt Vaikse ookeani põhjaosas eristatakse kolme tüüpi mõõkvaalu: esimesed toituvad peamiselt kalast, elavad suurtes gruppides ning suhtlevad omavahel keeruliste häälitsuste abil; teised söövad ainult mereimetajaid nagu hülged, merilõvid, delfiinid ja vaalad, kasutades saagi jahtimiseks keerukat koordineeritud taktikat; kolmandad elavad rannikust kaugel väikestes rühmades, söövad peamiselt kala, on teistest tüüpidest väiksemad ning nende häälitsused erinevad kahest eelmisest tüübist. Ka Antarktikat ümbritsevas ookeanis leidub kolme eri tüüpi mõõkvaalu: nn A-tüüpi vaalad näevad välja nagu tüüpilised mõõkvaalad, elavad avameres ja toituvad peamiselt teistest vaaladest; B-tüüpi mõõkvaalad on väiksemad ja söövad hülgeid, keda nad jääpanga pealt alla lükkavad (neil on väga suured ovaalsed laigud silmade juures); C-tüüpi mõõkvaalad on kõige väiksemad ja toituvad peamiselt kaladest (nende silmlaigud on väga väikesed); D-tüüpi vaalad toituvad patagoonia kihvkalast ja neil on väikesed hambad (silmlaik veelgi väiksem).
Geeniuuringute põhjal on kõik Antarktika mõõkvaalatüübid erinevad liigid. B- ja C-tüübid lahknesid teistest mõõkvaaladest umbes 150 000 a tagasi. Vaikse ookeani põhjaosas ranniku lähedal elavad mõõkvaalad tunduvad samuti kuuluvat eraldi liiki. Geneetilised erinevused nende ja teiste mõõkvaalade vahel viitavad, et nende esivanemad lahknesid ülejäänud mõõkvaaladest umbes 700 000 a tagasi. Pole siiski veel selge, kas ülejäänud Vaikse ookeani mõõkvaalad, Antarktika A-tüüpi vaalad ja Atlandi ookeani põhjaosas elavad vaalad on kõik samast liigist või eri liikidest.
November, 2018
Vaata lisaks:
Repun Kamui (ainude merejumal)Vaalalised (Cetacea)