Lendõngerull
Lendõngerull, ketasrull, mis on loodud püügiks lendõngega. Kuivõrd lendõng on hoopis vanem püügivahend kui spinning, olid ka 17-19 saj toodetud ketasrullid (nt nottinghami rullid) mõeldud kasutamiseks peamiselt just lendõngitsemisel. Alles siis, kui ketasrullid muutusid piisavalt täiuslikuks (kuullaagrid, kalapidur jms), saigi tekkida spinning kui iseseisev püügivahend, ent alguses kasutati ka täiustatud keskjooksulisi (centrepin) ketasrulle enamasti just lendõngerullidena. See kehtib nii inglaste David Slateri ja Henry Coxoni poolt loodud ketasrullide kui ka samal ajal USAs tegutsenud Charles Orvise rullide kohta. Just Orvise rullid said oma disainiga lendõngerullide seas tooniandjateks nagu ka Orvise ridvad jm, kusjuures Orvise bränd on lendõngevarustuse osas üks hinnatumaid veel tänapäevalgi.
Tehnilised nõuded, mida lendõngerullile esitatakse, on tänapäeval madalamad kui nõuded nö spinningu-ketasrullidele: erinevus tuleneb sellest, et lendõngeheidete puhul ei jookse õngenöör maha otse rullilt, vaid seda tõmmatakse enne heidet piisavas pikkuses nö ette, lastes sellel langeda kas maapinnale või vette. Seepärast pole ka oluline, et rullitrummel pöörleks sama kergelt kui spinningu puhul. Küll aga pannakse traditsiooniliselt rõhku rulli kvaliteedile ja väljanägemisele, kuivõrd lendõng on ajalooliselt olnud eeskätt härrasrahva püügivahend (nt Inglismaal).
Siiski on lendõngerullideks toodetud ka haspel- või multirulle (ülekandega 2:1 või 3:1), kuid lendõngitsev kalastajaskond pole neid oma konservatiivsuses (veel) omaks võtnud.
Traditsiooniliselt tehakse lendõngerullid väga „õhulistena“: seda esiteks kaalu vähendamiseks, teiseks aga õngenööri paremaks kuivamiseks – see oli eriti oluline ajal, kui kasutati veel orgaanilisi (siidniidist punutud) nööre.
September, 2018
Vaata lisaks:
Orvis Charles F.Slater David
Nottinghami rull
Ketasrull
Õngerulli ajalugu
Õngerull