Kale
Kale, suurte kalade püüdmiseks kasutatav võrkkott, mida veetakse paadi järel. Eristatakse kalevõrku (kalenoota) ja kalemõrda. Eestis on kalevõrku kasutatud 19. saj eeskätt Võrtsjärvel. Alates 20. saj algusest on Võrtsjärvel kasutatud kalevõrgu täiendatud varianti: kalemõrda. A. Saareste mõistelise sõnaraamatu põhjal 'algeline ujutispüünis, tiibadeta võrkkott, mis püügi ajal vene külge seotakse'.
„Noot ise tuletab meelde Läänemeres kasutatavat sakslaste zeeset, mida Eestis nimetati ka merekaleks. Kalenoot kujutab enesest suurt pära, pujusega või ilma, 10-15 m pikk ja suust 3-4 m kõrge. Tiibade pikkus on väike, umbes 10 m kummalgi pool ja õhenevad otsade poole. Tiiva otsad on suurkala nagu latika, koha, haugi jt. püügil 35 mm silmasuurusega, tihenedes pära poole ja lõpeb 17-18 mm silmadega. Väikekalapüügiks kasutatakse teist noota, mis tiibadelt algab 15-20 mm silmadega ja lõpeb 7-8 mm silmasuurusega. Oma suurema tiheduse tõttu on tema veetakistus suurem ja tiivad vastavalt lühemad, kohati ainult 5-7 m pikad. Tiiva otsadel asuvad juhtlauad, mis on valmistatud puust ja rautatud vitsadega. Juhtlaudadest algavad umbes 100 m pikkused, peenikesed, terasest veovaierid, mis paadi poole ühinevad ja jätkuvad veel umbes 100 m pikkuse veovaieriga, mis paadis kinnitub vintsile. Seega jookseb kale, 180-200 m paadi järel. Mida suurem paadi kiirus, seda laiemale kisuvad juhtlauad nooda tiivad. Parim püük toimub 3-4 pallilise tuulega, kus üheks tõmbeks kulub 1- 2 tundi. Siis lastakse soodid lahti, paat jääb seisma ning vintsiga haalatakse noot paati. Keskmiseks loomuseks on 20-30 kg suurkala. Peenkala püüdmisel traalitakse rohkem ranna lähedal, vesi on seal madalam ja samavõrra või rohkem kala saadakse juba 0,5 tunniga.“ (Harald Mihkelson, Siseveed. Koguteos "Eesti kalanduse minevikust I ", Eesti Kalurite Koondis, Stockholm, 1986)
Vaata lisaks:
TraalnootKalepurjekas
Kaletamine
Noot