Ujuk

Ujuk, kalapüüniste (võrgud, õnged, mõrrad), toodrite jmt juurde kuuluv detail, mis tagab nende ujuvuse, vajaliku asendi ja püügisügavuse. Ujukeid on mitmekujulisi, need valmistatakse kas täiskehana veest kergemast ainest (vahtplast, kork, puit) või õõneskehana veest raskemast ainest (metall, klaas, plastmass). Traalpüügil kasutatakse ka muutuva kujuga ujukeid. Ujuk kinnitatakse võrgu ülaselisele, jadaõngede selgnöörile või ritvõngedel õngenöörile. Püünisele vajaminevate ujukite arv arvestatakse lähtuvalt ujuki positiivsest ujuvusest, püünise massist vees ja hüdrodünaamilistest mõjuritest.

Vanimad võrguujukid valmistati kasetohust (pull, pullu), männikoorest (käba), puidust (laos), harvem roost. Vanimad Eestist leitud käbad pärinevad mesoliitikumist (Siivertsi leid). Käbad voolitakse männikoore tükkidest ja nad on reeglina ovaalse või pikliku kujuga. Kasetohupulle kasutati kõikidel võrkudel. Pullutohtu hangiti suvel toorelt puult. Toht lõigati sobiva laiusega ribadeks ja pandi siis keevasse vette, kus see rulli tõmbus – nii valmisid lihtsalt kasetohust keerdpullud, mida kasutati lesta- või lõhevõrkudel. Räimevõrgule kasetohust pullude valmistamisel tuli tohutükki kuumas vees leotada, kokku murda, haamriga taguda, pihtide vahel kuivatada – seejärel jälle uus kiht samamoodi peale panna – nõnda kolm-neli korda ja siis lõpuks keedetud männijuurega kinni siduda. 

Suuremate võrkude puhul kasutati ovaalseid, trapetsi-, segmendi- või kolmnurgakujulisi lauatükikesi – laoseid. Vabrikus toodetud võrgulinade müügile tulek tõi 1880. aastatel turule võõramaised korkpullud. Sellega hakkasid räimevõrkudelt tohupullud järk-järgult kaduma. 20. saj alguses kadusid tohupullud ka lõhevõrkudelt. Vaid lestavõrkudel püsisid nad 1950. aastateni. 20. saj alguses võeti pullude materjalina kasutusele paplikoor. Paplikoorest vooliti sarnaselt käbadele ovaalseid ja pikergusi pulle. Sajandivahetuse paiku tulid kasutusele ka klaasist ovaalsed ja hiljem ümarad võrguujukid ning metallist ujukid-poid. Hiljem hakati erinevate võrkude ja püüniste tarbeks mitmes suuruses klaasujukeid tegema. Klaasujuk kinnitati võrgu külge kas talle ümber õmmeldud tõrvanöörist punutise või klaasjätke abil. Klaasujukeid kasutati kuni 1950.-60. aastateni, mil need plastist ujukite vastu välja vahetati. Metallist võrgupoid olid klaasist ujukitest raskemad, kuid see-eest vastupidavamad – ka metallujukid kadusid plastikust ujukite tulekuga. 1930.-40. aastatel tulid kasutusele vahtplastist pullud, mida lõigati välja väikestest vahtplasti plaatidest. Ajapikku hakati müüma ka toru- ja trapetsikujulisi väikeseid pulle lestavõrgule, suuremaid rattakujulisi pulle erinevatele rüsadele, penoplastist ümaraid pulle jne. 1980.-90. aastatel võeti kasutusele mitmesuguseid uusi lahendusi võrkude rakendamisel – poest sai osta erinevast vahtplastsulamist valmistatud ujukeid, kasutusele tuli ujukinöör.

Ritvõnge puhul on ujuki kaasnimeks õngekork, kuna varasemalt valmistati ujukikehad enamasti korgist [korgitamme (Quercus suber) koorest], sageli kasutati selleks ka veinipudeli korki. Seisuvees õngitseti ka linnusulest (hani, vares) tehtud noolja ujukiga. Tänapäeval kasutatakse peamiselt vahtplastist või ülikergest balsapuust (Ochroma lagopus) kehadega õngitsemisujukeid. Õngitsemisujuki põhiosadeks on ujukikeha, antenn ja stabilisaatorvarras (kiil). Ujukikeha suurusest ja kujust olenevad ujuki tõstevõime, tundlikkus ja stabiilsus – seisuvee jaoks tehakse nooljama, vooluvee jaoks ümarama kehaga ujukid. Kasutatakse ka noolja kujuga tokkujukeid ning lapiku kehaga ujukeid (püügiks tugevas veevoolus). Antenn tagab ujuki nähtavuse, stabilisaatorvarras soodustab ujuki püstise asendi säilimise ka lainetuse ja tuule puhul. Õngitsemisujukid kinnitatakse õngenöörile kas püsivana (2-3 punktist) või libisevana (1 punktist). Kui õngerakendus on vaja heita kaugele, kasutatakse selleks pika antenniga ja stabilisaatorvardata liugujukeid. Kogenud kalamees kasutab vastavalt püügioludele õngitsemiseks erineva kuju ja tõstevõimega ujukeid.

Vaata lisaks: