Triivpüük

Triivpüük, ka ajupüük (murdeti aju, aju püüdma, ajul käima, pinetama, triivama), võrgupüügi puhul passiivne kalapüügiviis, mille puhul püünistena kasutatakse triivvõrke, mis asetatakse jadana kala liikumisteele. Jadas võib olla 100-150 võrku, mis on kinnitatud juhtköiele. Jada asetussügavuse määrab poinööride pikkus. Olenevalt kala liikumissügavusest on poinööride pikkus harilikult 0—100 m.

Eriti efektiivne on triivpüük suurtes parvedes liikuva kala (näiteks heeringa) püügil. Triivpüügi eelised on vähene energiamahukus ja kõrge selektiivsus. Harilikult heidetakse triivvõrgud merre õhtuvidevikus. Öösel laev koos temale juhtköie abil kinnitatud võrgujadaga triivib tuulte ja hoovuste mõjul. Hommikul võetakse võrgud merest välja.

Triivpüügi kõrgperiood oli 1950.—60. aastail, kui sel viisil püüti Põhja-Atlandil heeringat (ka Eesti kalurid). Nüüdisajal on triivpüük kasutusel vähesel määral Norras, Jaapanis ja veel mõnes riigis. Läänemeres ja Venemaa Kaug-Idas püütakse triivvõrkudega peamiselt lõhelisi, Vaikse ookeani avaosas peamiselt tuuni. Triivvõrgud on ohtlikud mereloomadele (eriti palju hukkub neid Vaikse ookeani lõunaosas). Triivpüük võeti esmalt kasutusele Põhjamerel, Läänemere lõunaosa kaudu levis see 19. sajandi esimesel poolel Eestisse – esmalt Sõrve ja Hiiumaale. Oli kasutusel põhiliselt avamere rannikul Saaremaal, Hiiumaal, Soome lahes ja rannikul, Pärnust lõunas ja Suures väinas. Püüti peamiselt sügisöödel. Enne mootorpaadi kasutuselevõttu oli triivpüük eluohtlikemaid püügiviise, põhiliselt püüti räime ja kilu.

Saareste sõnaraamatus kirjeldatakse püüki nõnda: 'kalapüük järves veevoolul edasi ajada lastavate võrkude abil'; 'võrkudega kala püüdma, venesid ehk paate voolust ajada lastes': terve öö sõidetakse, lastakse end ajada merel, võrgud jooksevad paadi järele. (Andrus Saareste. Eesti keele mõisteline sõnaraamat.)

Huvikalastuse kontekstis on triivpüük püügiviis, mille puhul kasutatakse selleks sobivatel veekogudel (meri, Peipsi, suuremad järved) ära paadi triivimist, mis tuleneb tuulest ja hoovustest. Triiviva paadi järel veetakse lanti, tonkat või muud õngetüüpi – triivpüük on tavaline nt Pärnu lahel ahvena- või kohapüügil. Kui triivpüügil on leitud piirkond, kus kalu on parasjagu rohkelt, sellest üle triivitud ja tabatud mõned isendid, suundutakse vastutuult tagasi püügiala algusesse ning lastakse paat uuesti triivima. Niisugune triivpüük on aktiivne püügiviis. Triivi kiirust reguleeritakse (aeglustatakse) sageli triivankru või triivpurje abil.

September, 2018

Vaata lisaks: