Kadiska
Kadiska (soome katiska), söödastamata, kuni 1,4 m põhja läbimõõduga ja kuni 0,6 m kõrge lõkspüünis, mille neel, kustkaudu kala siseneb püünisesse, peab olema kogu kõrguse ulatuses avatud. Püünis võib olla ankurdatud ja varustatud kuni 1 m pikkuse juhtaiaga (kirjeldusKalastuseeskirjas).
Kadiska ja selle kasutamine kalapüügiks on Eestis suhteliselt uus asi, mis on viimastel aastakümnetel tulnud siia Soomest. Seevastu Soomes peetakse katiskat muistseks püügiriistaks, mida on kirjasõnas mainitud esmakordselt 16. sajandil. Oletatakse, et Soome keelde on nimetus tulnud muinasvene sõnast kotĭci, mis tähendas puuri. Sarnasust on ka vene sõnaga куток, mis on mõrra üheks kaasnimeks ja ka mõrrapära nimeks, sõna кутъ on tähendanud aga V. Dali sõnastiku põhjal nurka, nurgatagust, ummikut, soppi vms. Ajalooliselt on Soomes tuntud puulaastudest tehtud kadiska (liistekatiska, sälekatiska, kartiska), mille küljed valmistati umbes 1 cm paksustest ja 3 cm laiustest laastudest ja mis põimiti kokku kasevitste abil. Laastude vahe oli umbes 2,5 cm ja kasevitsad paiknesid umbes 15 cm tagant. Katiska suu ette pandi ranna poolt juhtaed. Katust sellisel püünisel ei olnud – küljed tehti nii kõrgetena, et need olid umbes 0,5 m üle veepinna. Kala võeti pealt lahtisest katiskat välja kahvaga. Niisuguseid kalalõkse kasutati veel 19. sajandil, kohati ka 20 saj.
Tänapäeval on kadiskad valmistatud peamiselt traatvõrgust, mis on kinnitatud traatraamile, kuid kasutatud võib olla ka muid materjale (nt noodalina). Kadiska toimimise põhimõte on lihtne: kalal on lõksu sisse ujuda lihtne, kuid välja pääseda keeruline.
Eestis legaliseeriti kadiska kasutamine 2016. aastal: et kadiskat püügile asetada, tuleb püüdjal omandada kalastuskaart. Ka ei tohi kadiskat kasutada kõikides veekogudes, vaid selleks lubatud veekogud on loetletud maakonniti Kalastuseeskirjas.
Weke tüüpi kadiskaSeptember, 2018
Vaata lisaks:
MõrdLõkspüünised, lisa 2 – kadiska tüübid
Lõkspüünised