Kalakasvatus Eestis
Eestis alustati kalakasvatusega tõenäoliselt juba keskajal ja tõenäoliselt kloostrite juures, kuna kloostri-kalatiikide rajamine oli levinud just katoliiklikus Euroopas, kus munkadel olid paastuajad, millal tohtis siiski süüa kalu. Reformatsiooni käigus kloostrid suleti ja ka kalatiigid jäid unarule. Kalakasvatust jätkasid Eestis mõisnikud. 17. sajandil oli terves reas mõisates kasutusel tiigid, kus kasvatati eeskätt kokri, Roosna-Allikul ka jõeforelle. 19. sajandil tõid mõisnikud Eestisse karpkala ja vikerforelli. 19. saj lõpul ehitati Eestis lõhilaste haudemaju, kus kasvatati asustusmaterjali meie veekogude jaoks, ent tiikides kasvatati ka söömissuuruses kalu, nn kaubakala.
20. saj alguseks oli Eestis 25-30 väikest tiigimajandit. Neist pooltes kasvatati üksnes forelli, keda veeti raudteel veega vaatides elusaina Moskva, Peterburi ja Riia restoranidesse. Eesti Vabariigi sündides kadus vene turg ja 1923. a oli alles vaid 10 kalakasvatust, kes tootsid kokku 12 tonni kala aastas.
Pärast II Maailmasõda toodi vikerforell 1952. a uuesti Eestisse, sest sõja ajal läks see kalaliik meie majanditest kaotsi. Nõukogude aastail arenes kalakasvatus jõudsalt, sh ka asustusmaterjali kasvatamine. Asja taga olid rahvusvahelised nõuded, mis seadsid riigi püügilimiidid sõltuvusse kalade taastootmise mahust. Nõukogude aja lõpuks oli Eestis üle 40 kalakasvanduse ning siin kasvas kolmandik kogu NL vikerforellitoodangust. Nt 1989. a kasvatati Eestis 845 t vikerforelli, 1990 aga 734 t vikerforelle ja 917 t karpkalu.
Taasiseseisvumise järel tabas kalakasvatust mahtude langus ning osa kalakasvatusi lõpetas töö. Tasapisi sai kalakasvatus siiski taas jalad alla. Lisaks vikerforellile ja karpkalale kasvatatakse ka angerjat, tuurlasi, ilukarpkalu, valgeamuuri, jämepead, angersäga jt kalaliike nii kaubakaladeks kui ka asustamiseks veekogudesse. 2010. a oli Eestis ~20 suuremat kalakasvatusega tegelevat ettevõtet; kalaturismiga (püügitiikidega) tegeles üle 60 ettevõtte ja oli ka üle 200 väikeettevõtja, kelle aastatoodang jäi vahemikku paarisajast kilogrammist mõne tonnini.
Kalakasvatust piiravateks teguriteks on Eesti asendist tulenev lühike kasvuperiood (3–4 kuud) ja madal veeto. Eesti oludesse sobib seetõttu kõige paremini vikerforelli tootmine, kuna karpkalade intensiivkasvatuseks on vajalik pikka aega püsiv to üle 20 °C.
2013. aastal kasvatati Eestis 733 tonni kala, millest 64% moodustas vikerforell.
Eesti siseturu ja töötlemisettevõtete nõudlus on tunduvalt suurem. Näiteks lõhe, forelli ja vikerforelli tarbimine on Eestis üle 2000 tonni aastas. Seetõttu domineerib Eesti turul Norra importtoodang, millega kohalikel tootjatel on suhteliselt kõrgema omahinna tõttu raske konkureerida. Eestist eksporditakse suurem osa kasvatatud angerjast ja tuurast.
Suurimad Eesti kalakasvandused asuvad Härjanurmes, Karilatsil ja Saaremaal Pihtlas. Angerjakasvatamisega tegeles Triton PR AS. Tugiasustamiseks kasvatatakse kala Põlula Kalakasvatuskeskuses ja kuni 2013. aastani kasvatati meriforelli noorjärke Õngu Noorkalakasvanduses.
Kalakasvatusega tegelevaid isikuid ja ettevõtteid ühendavad 1989. a loodud Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liit ning 2010. a loodud kalakasvatajate ühendus Ecofarm.
Aprill 2018Vaata lisaks:
Ilmatsalu kalakasvandusKarpkalakasvatus Eestis
Haaslava kalakasvandus
Roosna-Alliku kalakasvandus
Õngu noorkalakasvatus OÜ
Aravuse kalakasvandus
Pähkla kalakasvatus
Karilatsi kalamajand
Kalakasvatus: perspektiivsed liigid
Pihtla kalakasvandus
Põlula Kalakasvatuskeskus
Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liit
Härjanurme kalakasvandus
Kalakasvatus