Kalapääsud
Kalapääsud, rajatised jõgedel, mis võimaldavad kaladel läbida looduslikke või tehislikke tõkkeid (paise). Paisude rajamisega on aastasadade vältel kahjustatud jõgede ökoloogilist seisundit; kaladele on paisudega lõigatud läbi nende rändeteed, pääsemine kunagistele kudealadele. Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu. Neist ligi 75% on kaladele ületamatud ja umbes 40% mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit.
Olukorra parandamiseks on maailmas ja ka Eestis hakatud rajama jõgedele erinevaid kalapääse. Eestis on seadusega sätestatud, et paisu omanik peab tagama kaladele läbipääsu. Paraku pole toimiva kalapääsu rajamine odav ega ka lihtne ettevõtmine – maailmas ja Eestiski on piisavalt näiteid kalapääsudest, mida kalad nö omaks ei võta. Eestis on kalapääsude rajamist sellel sajandil suurel määral finatseeritud EL-i (Euroopa Ühtekuuluvusfondi) ja ka Eesti riigi rahadega, esmajoones jõgedel, millistesse tõusevad kuderändel lõhed ja forellid. Ühtekuuluvusfondi toel rajati eestis 2007-2015. a 89 kalapääsu, neist 70 lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud veekogudel.
Kalapääsud võib jagada kaheks: looduslähedased kalapääsud (tehiskosk, tehiskärestik, möödaviikpääs, kalaramp) ja tarindpääsud (tiigikaskaad, kalatrepp, pilukalakäik, tõkiskalakäik, angerjakäik, kalalüüs, kalatõstuk).
Tehiskosk ja tehiskärestik, kivirahnudega sillutatud või kivilävedega suure kaldega voolusäng, milles voolukiirus on jõukohane kaladele, kes rändavad vastuvoolu. Ehitised tehakse võimalikult looduslähedastena. Tehiskärestiku põhjakivitis on tavaliselt ühtlane, kui aga ebaühtlasest kivitisest moodustuvad ülevoolud, on tegemist tehiskosega. Madalvee ajal võivad tehiskosed või -kärestikud peaaegu kuivaks jääda ning seetõttu tuleb neisse kujundada voolurenn, milles on alati vett. Vee keskmine sügavus ei tohi olla ka väikesevooluhulga puhul väiksem kui 0,3 – 0,4 m.
Möödaviikpääs, looduslähedane tehissäng, mis juhib kalad paisust mööda suure kaarega. Pääsu põhi ja küljed on ehitatud kruusast ning kividest, mis on kaladele ka varjupaigaks. Sarnaneb ehituse poolest tehiskose või -kärestikuga, sest peale kaladele pääsevad ka teised veeorganismid nii üles- kui ka allavoolu. Möödaviikpääsu puuduseks on tema pikkusest tulenevalt see, et pääs vajab rajamiseks palju maad. Mida suurem on kõrguste vahe, seda rohkem kulub pääsu rajamiseks maad ka raha. Väga oluliseks aspektiks on pääsu vooluhulk, mis peab võimaldama veeorganismidel leida ja läbida pääs igasuguse veetaseme korral. Vee sügavus peab olema vähemalt 20 cm, kalle 1:100 kuni 1:200, keskmine voolukiirus vähemalt 0,4- 0,6 m/s ning ülimalt 1,6- 2 m/s, põhjalaius vähemalt 0,8 m.
Kalaramp, ehituse ja toimimise poolest sama, mis tehiskosk. Rajatakse osale paisule jõe kalda lähedale jõe sellele poolele, kus veevool on kiirem. Kalarambis peab keskmine vee sügavus olema 0,3-0,4 m, voolukiirus 1,6- 2 m/s ja rambi laius vähemalt 2 m. Kalaramp peaks jäljendama looduslikke jõekärestikke või järskude kallakutega ojasid. Hästi sobivad rambi ehitamiseks vanad evakuatsiooni- või lüüsikanalid
Tiigikaskaad, rida väikesi tiike, mis on omavahel ühendatud kuni 5 m pikkuste kiirvoolukanalitega. Kaskaadi võib kuuluda mitukümmend tiiki, kus kalad puhata saavad. Tiigikaskaad saab alguse altpoolt paisu, kulgeb väljaspool voolusängi ja jõuab jõkke tagasi läbi ülalpool paisu. Tiigikaskaad on küll üsna looduslähedane, kuid erosioonitõkkena selle rajamisel siiski betooni. Esimene tiigikaskaad ehitati 1806.a. USA-s ja teadaolevalt on see vanim kalapääsu-tüüp maailmas.
Kalatrepp ehk kamberkalapääs, enimkasutatav pääsutüüp, millel on väike veetarve ja väikesed mõõtmed; ka võib kalatrepp sobida kõrgemate paisude ületamiseks paremini kui looduslikud kalapääsud. Koosneb astmetena paiknevast kambrite reast, kambrite vaheseintes on kalade läbipääsemist võimaldavad ülevooluavad või veealused avad. Kambrite ülesandeks on aeglustada läbivoolavat vett ja anda kaladele kalatrepi läbimisel puhkamispaiku. Kamberkalapääsu lang on 10-15 % . Voolukiirus ei tohi üheski kambriavas olla suurem kui 2 m/s. Kalatrepi ehitamise eeliseks on väikene ruuminõudlus ja lihtsam ning odavam ehitus. Kalatrepp toimib seda paremini, mida väiksem on trepi kalle. Siiski tuleks üldjuhul kamberkalapääsude rajamist vältida; seda läbib väike vooluhulk ja sageli ei võta kalad (lõhed, forellid) peibutusvoolu nõrkuse tõttu niisugust kalapääsu omaks – nad üritavad intsinkttiivselt suunduda ülesvoolu põhivoolu sees. Ka on kalatreppide puhul enamasti ebasoodsad voolutingimused väiksemate ja nõrgemate kalaliikide jaoks. Maailmas on rajatud rohkelt kalatreppe, mis polegi korralikult toimima hakanud; Eestis on sellise trepi näiteks Sindi paisu juures asuv kalatrepp. Samas on olemas ka hästitoimivad kamberkalapääse. Võib ütelda, et rajatava kalatrepi „töölehakkamine“ on suurel määral nö õnneasi.
Kamberkalapääs Väike-Emajõel Mäe Veskijärve paisul
Kalatõstuk ehk kalalift, elektri jõul töötav ja automaatikaga varustatud seadeldis. Kasutatakse seal, kus on suur veetasemete vahe ( üle 6-10 m), vähe vett ja muud lahendused võimatud. Kalad meelitatakse peibutusjuhtmest tuleva vooluga veevanni, mis tõstetakse seejärel ülavette. Kuna kalalift on tehnoloogiliselt keerukas, on ka selle ehitamine ja ülalpidamine kallis. Liftide efektiivsust on katsetega hinnatud küllalt madalaks (1-67 %) ja sõltuvaks kalaliikidest. Prantsusmaal Garonne jõel on uurimused andnud viimase poolsajandi vältel liftide ja lüüside keskmiseks efektiivsuseks 32% lõhilaste ja 11% teiste kalaliikide puhul.
Tõkiskalakäik ehk Denili kalakäik, töötati välja 20. saj alguses Belgias. Koosneb kalde all (1:10 kuni 1:10) olevast kanalist mille põhjas (või külgedel ja põhjas) on vastuvoolu 45° all kaldu olevad tõkkeplaadid, mis vähendavad kalapääsus oleva voolu kiirust ja tekitavad vaiksemaidaid veepööriseid. Karpkalaliste jaoks peab olema iga 6-8 meetri tagant puhkeala või puhkebassein, lõhilaste jaoks iga 10- 12 meetri tagant. Et Denili kalakäigus tekiksid kaladele vajalikud puhketsoonid, peavad basseinid olema nii suured, et vool neis piisavalt rahuneks. Suuremate lõhilaste jaoks peaks kanali laius olema 0,8- 1,2 m, jõeforellile ja karpkalalastele piisab ka 0,6- 0,9 m laiusest basseinist. Tõkisplaadid ehitatakse tavaliselt puidust, harvem metallist või betoonist, kuid siis peavad plaatide servad olema ümardatud, et kalad ennast ei vigastaks.
