Veeõitseng
Veeõitseng ehk vee õitsemine, fütoplanktoni ajutine vohamine veekogus. Veeõitsengu peamine põhjus on toitainete, eriti fosfaatide, kuid ka süsiniku ja lämmastiku üleküllus veekogus. Veeõitseng võib leida aset nii mage-, riim- kui ka merevees. Tavaliselt põhjustab õitsengu üks fütoplanktoni liik. Sellega kaasneb sageli vee värvuse muutumine hägusroheliseks, sinakasroheliseks, pruuniks või punakaks. Veeõitseng põhjustab veekogus hapnikuvaeguse, mudastumise ja eutrofeerumise. Kõige tavalisemad veeõitsengu põhjustajad on sinivetikad ehk tsüanobakterid. Puudub veeõitsengu üldtunnustatud määramispiir, kuid tavaliselt loetakse õitsenguks seda, kui vee ühes milliliitris on 1000–10 000 vetikarakku. Veeõitseng toimub sagedamini suvel sooja ja tuulevaikse ilmaga, harvem talvel jääkatte all. Veeõitseng võib põhjustada veekogus hapnikuvaeguse ja veekogu nn ummuksile jäämise, millega kaasneb kalade suremine.
Eestis esineb veeõitsenguid peamiselt suve teisel poolel eutroofsetes ja düseutroofsetes järvedes. Õitsengut esineb ka Peipsis ja Võrtsjärves, samuti Läänemeres.
