Graavikala
Graavikala (ka graavitud kala), tänapäeval peamiselt õrnsoolatud lõhe või forell, kuid graavikalaks võidakse nimetada mistahes kergelt soolatud kalu (nt graavisärg). Eesliitelise graavi- võtsime lähiminevikus üle soomlastelt, nemad aga rootslastelt. Rootsi gravlax ei tähendanud alguses aga sugugi õrnsoolalõhet, vaid hoopiski mahamaetud lõhet, hauakala (grav ja grab tüved tähendavad anglo-saksi keeltes hauda).
Vanasti oli Rootsi kirderannik hõredalt asustatud ning kalameestel tuli oma pikkadel püügirännakutel saak vahepeal maha matta, et see tagasiteel kaasa võtta. Kaevati meetrisügavune auk, mille põhi vooderdati rabaturbaga, turba peale puistati hakitud kadakaoksi. Nende peale pandi painduvad vitsad, kolm vitsa ühtpidi, kaks vitsa risti. Vitste peale hakati ehitama puutohust ja puhastatud, kergelt soolatud lõhedest kalariita. Riida seinad tehti tohust ja väljastpoolt ümbritseti riit kadakaokstega. Kui kala oli riidas parasjagu, kaeti riit ka pealtpoolt tohuga ning pitsitati riit vitste abil kokku. Peale pandi kadakaoksi, veel üks tohukiht ja siis suur, lapik kivi. Auk kaeti kuuseokste, kivide ja mullaga, et rebased ei saaks kalu välja kaevata. Kalahaud tähistati märgiga, millele oli kirjutatud kalade omaniku nimi. Maa sisse kaevati soolalõhet ka tünnides, kuid siis polnudki vahel sihiks säilitada lõhet soolakalana, vaid lõhest valmistati ka hapendatud kala, hapukala - sedagi nimetati mingil ajal hauakalaks. Samuti nimetati graavikaladeks hapendatud räimi, heeringaid jm kalu. Koos säilitusviiside muutumisega muutus ka mõiste graavikala tähendus: nüüd on see delikatesne (õrn)soolakala.
Jaanuar 2018