Eesti joad

Eesti joad, kokkuleppeliselt veelangud, mille puhul vesi kukub vabalt jõe- või ojasängis olevalt astangult vähemalt 1 m kõrguselt. Jugasid on 36, neist 8 on tekitatud inimese kaasabil. Kõik joad, v.a Madise juga, asuvad Põhja-Eesti paekaldas laskuvail jõgedel, ojadel või kraavidel.

Jugade kõrgus on valdavalt 3–8 m. Eesti kõrgeim on inimtekkeline Valaste juga (kuni 30 m).

Enamik jugasid kukub ühelt astangult (Pakri, Narva, Jägala, Keila, Nõmmeveski jmt juga). Mõni juga langeb mööda mitut astangut ja moodustab joastiku ehk kaskaadi (Treppoja, Aluoja, Joaveski jmt juga).

Paljud joad ei ole oma esialgsel tekkekohal, vaid on aja jooksul taandunud ülesvoolu. Niisugusel juhul on joa ette kujunenud järskude veerudega kuni 20 m sügavune kanjon (Keila, Jägala, Narva jmt joal). Seda protsessi on soodustanud kivimite lõhestatus. Jägala juga taandus 1688–1931 kiirusega 17,3 cm/a. Keila juga taandus 1862–1977 keskmiselt 9,7 cm/a.

Et joad on esteetiliselt, maastikuliselt ja looduslikult väärtuslikud, on enamik jugasid võetud kaitse alla. Kuna joad (nagu ka paisud ja tammid) on tihti kaladale ülesvoolu liikumisel takistuseks, siis on jugadest vahetult allavoolu jääv jõeosa teatud ulatuses sageli kalade kudealaks (nt Keila joal lõhe ja forelli kudeala), mistõttu on sellises piirkonnas reeglina kehtestatud püügipiirangud.