Baskide rahvusroog, klaasangerjad küüslaugu-õlikastmega (vt aioli). Keetes muutuvad läbipaistvad klaasangerjad valgeks. Inglastel on pärimuslugu naisterahvast, kes oli rannikult sisemaale kolinud ja kellele poeg tõi ämbritäie klaasangerjaid. Naine keetis neid katlas ja laulis selle juurde rannikudialektis laulu, mille peale naabrid hakkasid teda kahtlustama nõiduses — mõistmatu loitsu saatel keedab naine puhast vett, aga katlast tõstab välja endale ja kassile kalarooga. Ernest Hemingway pidas keedetuna valgetele ussikestele sarnanevaid klaasangerjaid küüslaugukastmes suureks maiuspalaks, kuid mainis ka, et olla põrgu viibida samas ruumis inimesega, kes seda rooga on nautinud.
Baskimaalt, kus see oli tavapäraseks kaluritoiduks, levis klaasangerjate söömine laiemalt Hispaaniasse ja ka Lõuna-Prantsusmaale ja tänapäeval on klaasangerjate nappuse tõttu tegemist ülimalt kalli roaga – 2007. a tõusis klaasangerjate kilohind turul 1000 euroni.
On hakatud tootma ka kunst-klaasangerjaid, mille nimeks on gulas: tursast või kilttursast valmistatakse surimi ja sellest surimist usjad nuudlid.
November, 2017