Vimb (Vimba vimba)

Kirjeldus 

Väliselt tuletab meelde latikat või nurgu, ent on neist märksa madalama kehaga. Suu selgesti alaseisune, väljasopistatav, neeluhambad ühes reas. 

Selg hallikassinisest mustjaspruunini, küljed hõbedased või kollakad, kõht valge või helekollane. 

Selja- ja sabauim tumehallid kuni mustad, rinnauimed kahvatumad, alusel oranzhid, kõhuuimed läbipaistvad. Kudemisajal isaste selg ja külgede ülapool tumenevad, kõhupool muutub punakaskollaseks, peas, keha ülaosas ja paarisuimede sisekülgedel hästi peen helmeskate.

Suguküpsetel vimbadel on ninamik vahel väga tugevalt pikenenud.

Loendatavad põhitunnused: seljauimes hargnemata kiiri 3 (harvem 2) ja hargnenud kiiri 7–9, rinnauimes hargnemata kiiri 1 ja hargnenud kiiri 15–17; kõhuuimes hargnemata kiiri 2 ja hargnenud kiiri 9 (harvem 8); pärakuuimes hargnemata kiiri 3 (harvem 2) ja hargnenud kiiri 18-21; neeluhambad: 5–5 (harvem 5-4); lõpusepiisid 14-18; soomusvalem 54  9-11/6-7  63 [piki küljejoont 54–63 soomust; ülevalpool küljejoont 9-11 rida soomuseid, allpool 6-7 rida soomuseid.] 

Levik

Poolsiirdekala. Vimb elab Läänemere ja Musta mere põhja- ning lääneosa valglate riimvees ja siseveekogudes. Elbe jõest Lõuna-Rootsi ja Lõuna-Soomeni ning lõuna pool Doonau, Dnepri, Doni ja teiste jõgede valglates. 

Vimb elab ka Musta mere valglas ning Kaspia mere valglas [varasemalt on seal elavaid vimbasid käsitletud alamliikidena väike vimb (V. v. tenella) ja kaspia vimb (V. v. persa) - praegu vaadeldakse iseseisva taksonina üksnes vimba].

Eluviis

Vimb on poolsiirdekala. Mõned vimmapopulatsioonid aga ei lähegi riimvette, vaid elavad suurtes järvedes (Laadogas, Ilmenis, Peipsis jm.) ja käivad kudemas nende sissevooludes.

Vimma kudemisjõgesid on Eestis praeguseil andmeil 17, neist valdav enamik Soome lahe valglas. Ent seal on vimba vähe. Ta on meil kõige arvukam Pärnu lahes, kuid suurem osa sealt püütud vimbu pole kohaliku päritoluga, vaid nad on sündinud Läti jõgedes ja Eesti vetesse tulnud põhiliselt süüa otsima. 

Läti tähtsaim vimmajõgi oli varem Daugava, mille kesk- ja ülemjooksul olid vimma peamised koelmud. Pärast jõe tõkestamist HEJ-de tammidega (neist viimane rajati Riia lähedale 1974. aastal) ei saanud vimb enam sinna kudema minna, mis tähendas ka meie vimmasaakide paratamatut vähenemist.

Kõigis Eesti praegustes merre suubuvates vimmajõgedes käib kudemas jõesilm ja (peale paari erandi) ka meriforell. Samuti mahuvad kõik meie lõhejõed vimmajõgede nimistusse. Neid jõgesid iseloomustavad kärestikud, puhas vesi ja kõva (kruusane-kivine) põhi.

Sigimine

Suguküpsus hiline, emastel enamasti 7-8-aastaselt (L 29-38 cm), isastel enam-vähem aasta nooremalt (28-33 cm). Koeb kaks-kolm marjaportsjonit, neist esimese Pärnu jões tavaliselt mai keskel (vee tº 13-14 ºC) toomingate õitsemise ajal, teise paar nädalat hiljem õunapuude õitsemise ajal, viimase (kõige vähem tähelepandava) 10.-12. juuni paiku rukki õitsemise ajal. Võimalik, et kõik suguküpsed vimmad ei koe igal aastal. Koelmud kärestikel, kruusasel põhjal, Pärnu jões põhiliselt Sindi tammist (12-13 km jõesuudmest) ülesvoolu 0,5-1,5 m sügavuses.

Roosakaskollakad marjaterad üsna suured (läbimõõduga 1,4-1,6 mm), absoluutne viljakus harilikult 40 000-100 000 marjatera, suhteline viljakus 150 marjatera ümber.

Haudeaeg kuni nädal, vastkoorunud vastsed (L 5-7 mm) valgusekartlikud, hoiduvad kivide varju. Vastsed hakkavad toitu otsima nädal-paar pärast koorumist, armastades seejuures hüpata veest 10-12 cm kõrgusele õhku.

Peipsis elavad vimmad lähevad kudema Velikaja jõe (järve peamise sissevoolu) keskjooksu kärestikele Ostrovi linna lähedal (Venemaa Pihkva oblasti lõunaosas).

Toitumine 

Noorjärgud planktontoidulised, seejärel üleminek zoobentosele. Seda soodustab alaseisune suu. Suuremad vimmad söövad suhteliselt palju limuseid (näiteks Liivi lahes lamekarpi) ega heida armu ka väikestele kaladele, väiksemad (L kuni 20 cm) võivad hävitada kalade (eeskätt meritindi) marja.

Kasv ja vanus 

Kasvab esimestel eluaastatel üsna aeglaselt, siis tõuseb kasvutempo keskmisele tasemele. 

Aastased enamasti 4,3-5,5 mm pikkused (L) ja 0,6-1,4 g raskused, kolmeaastased 16-17 cm ja 34-45 g, viieaastased 25-28 cm ja 150-220 g, seitsmeaastased 32-35 cm ja 310-430 g, kümneaastased 39-43 cm ja 600-850 g, viieteistaastased 47-50 cm ja 1,15-1,5 kg. 

Emased kasvavad isastest kiiremini ja on pikema elueaga.

Suuruse- ja vanuserekord Eestis: 1,49 kg, 16 aastat, l  43 cm (Pärnu laht, 1959). 

Maailmarekord: 3,65 kg (Soome, Kotka lähedal, 1951).

Väljapüük

Väärtuslik tööndus- ja spordikala. Ametlik aastasaak Eesti rannikumeres (põhiliselt Pärnu lahes) 1990-ndatel enamasti 100-160 t, Peipsis kõigest 0,2-0,5 t.

Vimma suurimaks väljapüüdjaks ongi Eesti, järgnevad Läti ja Leedu.

Töönduslik püük peamiselt nakkevõrkude ja mõrdadega, harrastuspüük põhjaõngede ja käsiõngedega.

Liha väga maitsev, üsna rasvarikas (4-9%), hea kalorsusega (100-140).

Alammõõt 26 cm (l) ehk 30 cm (L). Vimmajõgedes püük keelatud 10. maist 20. juunini.