Tõugjas (Leuciscus aspius, ka Aspius aspius)

Kõige viimase ajani on tõugjat käsitletud kuuluvana perekonda tõugjad (Aspius) ning tema teadusnimeks olnud Aspius aspius. Sellise nime all on ta ka teabeteostes "Eesti mageveekalad"¹ (2001), "Fisches of Estonia"² (2003) ja "Euroopa kalad"³ (2006). Nüüd loetakse tõugjas kuuluvaks perekonda teibid ja tema teadusnimeks on Leuciscus aspius (nimekuju Aspius aspius käsitletakse sünonüümina).    

Kui enne kuulus perekonda Aspius 2 kalaliiki, siis uuemates käsitlustes kuulub sellesse üksainus liik tigrise tõugjas (Aspius vorax). 

Kirjeldus 

Keha saledam kui säinal ja turval. Suu suur, otsseisune, kuigi alalõug ulatub ülalõuast pisut ettepoole. Kõik uimed teravate otstega, sabauim suure väljalõikega, pärakuuim nõgusa välisservaga. Neeluhambad kahes reas. 

Selg hallikassinisest tumeroheliseni, küljed hõbedased, vanematel kollakad, kõht valge. 

Selja- ja sabauim enamasti tumehallid, teised uimed punaka varjundiga. 

Silmad hõbedased või kollakad. 

Isastel kudemisajal peas ja kehal valkjas helmeskate.

Loendatavad põhitunnused: seljauimes hargnemata kiiri 3-4 ja hargnenud kiiri 8–10, rinnauimes hargnemata kiiri 1 ja hargnenud kiiri 14–20; kõhuuimes hargnemata kiiri 2 ja hargnenud kiiri 8–9; pärakuuimes hargnemata kiiri 2-4 ja hargnenud kiiri 12-15; neeluhambad: 3.5–5.3; lõpusepiisid 8–14; soomusvalem 65  11-12/4-6  76 [piki küljejoont 65–76 soomust; ülevalpool küljejoont 11-12 rida soomuseid, allpool 4-6 rida soomuseid.]

Levik 

Tõugjas elab Kesk-Euroopa sisevetes (peamiselt jõgedes Alpidest põhja poole ja Prantsusmaast ida poole Uurali ja Emba jõgedeni). Põhjasuunas ulatub levila Lõuna-Norra, -Rootsi ja -Soomeni ning Laadoga järveni. Samuti elab tõugjas Kaspia ja Araali valglates.

 

Eestis vähearvukalt põhiliselt Peipsi valgla jõgedes ja suuremates järvedes (Peipsis, Võrtsjärves), samuti Koiva lisajões Mustjões (Võrumaal), võib kohata ka madala soolsusega merelahtedes.

Eluviis

Noorelt parvekala, vanemad hoiduvad väikestesse rühmadesse, päris vanad ja suured on üksikult omaette. Toitumisajal eelistab olla kaldast eemal veepinna lähedal. Talvitub sügavates kohtades üsna passiivses olekus.

Sigimine

Saab suguküpseks üsna hilja ja suurena: Eestis emased põhiliselt 5-7-aastaselt (L 49-64 cm), isased keskmiselt aasta nooremalt (43-59 cm). Osa suguküpseid tõugjaid ilmselt ei koe igal aastal. 

Väikeses Emajões (Valgamaal) koeb tavaliselt aprilli teisel poolel või mai algul üsna suured (läbimõõduga 1,5-1,7 mm) kahvatukollased marjaterad liivasele-kruusasele põhjale. Absoluutne viljakus enamasti 100 000-400 000 marjatera, suhteline viljakus meie karpkalalaste seas üks madalamaid – vaid 70-100 marjatera. 

Vastsed koorudes 7-9 mm pikkused (L).

Toitumine

Esimese eluaasta jooksul põhitoiduks zooplankton, hiljem väikesed kalad. Zoobentos toiduna ebaoluline. 

Tõugjas on Eesti karpkalalastest ainuke röövkala. Neel suhteliselt kitsas, seepärast saakloomad väikesed, valdavalt alla 14 cm (L). 

Erinevalt meie teistest röövkaladest on tõugjal neeluhambad, millega purustab saakkala naha ja pindmised lihaskoed, seetõttu ta seedib toidu palju kiiremini kui meie teised röövkalad, kes neelavad saagi enam-vähem tervelt alla. See tõstab tõugja toitumise efektiivsust, võimaldades tal kiiresti kasvada, kuigi ta toitumisaeg kestab Eestis vaid maist oktoobrini, seega märksa vähem kui meie kalade valdaval enamikul.

Tõugjal on tähelepanuväärne jahivõte: ta lööb sabaga tugevasti vastu vett ning tekitab valju platsatuse - selliselt uimastab ta pisikesi kalu, nt viidikaid.

Kasv ja vanus 

Meie looduslikes vetes elavatest karpkalalastest kõige kiirema kasvuga (kui mitte arvestada Eestis põhiliselt tiigikalana tuntud karpkala): aastaste pikkus (L) harilikult 8,5-9,5 cm ja kaal 4-6,5 g, kolmeaastased 31-33 cm ja 210-280 g, viieaastased 46-48 cm ja 800-1000 g, seitsmeaastased 57-61 cm ja 1,6-2 kg, kümneaastased 70-75 cm ja 3,4-4,3 kg. Isased kasvavad emastega võrdselt, mõnikord isegi neist pisut kiiremini.

Suuruserekord Eestis: 5,7 kg (l  69 cm, 13 aastat; Võrtsjärv). 

Maailmarekord: 14,2 kg (T¹ehhoslovakkia, 1916).

Väljapüük

Kogupüük aastas umbes 1000 tonni. Suurimad püüdjad Kasahstan, Venemaa ja Usbekistan. Venemaal (nt Volgal) populaarne spordikala.

Eestis oli veel 1980-ndail aastail vähetähtis töönduskala, ent üsna populaarne spordikala, keda püüti kuni paar tonni aastas. 

1992. aastast kehtib täielik püügikeeld, mis varude paranedes ilmselt leevendub, asendudes jällegi püügipiirangutega. Huvikalastajad tabavad tõugjat muid kalu püüdes suhteliselt sageli, peamiselt Emajões.

  

Liha keskmise kvaliteediga: rasvasisaldus 2-5%, kalorsus 90-120.