Linnuroni (Ligula intestinalis)

Munad satuvad linnu seedetraktist vette, kus koorub +15...+20 C veetemperatuuril koratsiid. Selle neelavad alla aerjalalised vähikesed (aerikud). Aeriku kehas areneb koratsiid protserkoidiks. Kala toitub aerikutest ja nakatub tavaliselt esimesel või teisel eluaastal. Parasiit tungib läbi sooleseina kala kõhuõõnde ja areneb 8-12 kuuga plerotserkoidiks.

Liguloosi nakatuvad karplased, kes toituvad zooplanktonist. Linnuroni kasvab juba kala kõhuõõnes (mitte sooles) täiskasvanud paelussi pikkuseks (kuni 120 cm) ja ka suguorganid on neil välja arenenud – kui lind paelussiga kala ära sööb, hakkab see juba mõne tunni pärast linnu soolestikus munema ja juba nädala möödudes sureb. 

Kui vaheperemehes ja lõpp-peremehes on parasiidi elu lühike, siis plerotserkoid, olles kord sattunud kala organismi, elab seal kuni kala surmani, põhjustades seal palju muutusi. 

Kuna parasiidid kasvavad nii suureks, võib kala kõht rebeneda ja parasiidid ripuvad sealt välja. Kala sureb sageli rebendihaava nakatumisel bakteritega. 

Linnuroniga kalad ei paljune, sest nii suur uss surub organitele ja see on üheks sigimatuse põhjuseks. 

Uuringud näitavad, et L. intestinalisest tabandunud kalad kasvavad kahel esimesel aastal rutem ja on suurema kehasuurusega, kolmandal aastal hakkavad haiged kalad tervete kaladega võrreldes kaalus maha jääma. Tekib aneemia ja muud muutused vere koostises. 

Parasiit on kohastunud elama kalas ja kala suur kehakaal on parasiidile oluline, et talve üle elada (muutunud on kala toitumisharjumused). 

Kalade muutunud ujumisviis vee pindmistes kihtides, sageli ennast küljeli keerates ning näiliselt rasvase kala välimus on lindude ligimeelitamiseks. 

Sinna, kus on hulgaliselt haigeid kalu, koguneb alati kalatoidulisi linde.

Teadlased Keele‘i Ülikoolist on püüdnud välja selgitada haigete kalade sigimatuse põhjusi. Nad oletavad, et L. intestinalise plerotserkoid eritab ES ainet, mis levib verega kala organismis ning võib mõjuda nii isaste kui emaste kalade kasvuhormoonidele ja paljunemisfüsioloogiale ja olla kunagi tulevikus paljude uuringute tulemusena kasutatav humaanmeditsiinis.

Linnuroni inimest ei nakata. 

Kala tuleb seedetraktist puhastada, ja selliselt tohib nakatunud kalu ka müüa.

Ühes latikas võib olla samaaegselt 2-3 linnuroni isendit, kes moodustavad kala kaalust 6-8%.

Linnuroni aetakse sageli segamini inimesele ohtliku laiussiga. Latikates laiussi reeglina ei ole, küll aga võib teda leiduda magevees elavates haugides, ahvenates või lutsudes - merekalades laiussi reeglina pole. Laiussi esineb üldiselt kalades märksa harvemini kui ette kujutatakse. Vahetegemisel on peamiseks tunnuseks, et linnuroni on suur ja paikneb kala kõhukoopas, laiussi vastsed aga 5-20 mm pikkused ja asuvad kala lihas.