Latikas (Abramis brama)

Latikas (Abramis brama) on kalaliik karpkalalaste (Cyprinidae) sugukonna alamsugukonna Leuciscinae perekonnast  Abramis,  millesse viimasel ajal loetakse kuuluvat üksainus kalaliik.

Varasemalt (paljudes andmebaasides nüüdki) loeti perekonda kuuluvaiks ka abakala (Abramis ballerus) ja valgesilm   (Abramis sapa). Tänapäeval vaadeldakse viimaseid iseseisva perekonnana Ballerus, ja nende teadusnimedeks on vastavalt Ballerus ballerus ja Ballerus sapa. 
 

[Inglise freshwater bream, bream; saksa Blei, Brasse, Brasche jm; prantsuse brème d'eau douce, brame, plaquette; kreeka lestia; itaalia abramide, brama; leedu kar¹is; läti plaudis; poola leszsz; rootsi braxen; soome lahna; taani brasen; norra brasme; vene лещ)

Eestis ka kala ema, kärnanina, lahn, lasn, lapakas, lehtjas, libanik, lips, preks, prõks.

Joonistus: A. Turovski / Eesti mageveekalad

Kirjeldus

Keha kõrge, tunduvalt lamenenud. Noored isendid suhteliselt madalama kehaga. Soomused seljauime juures palju väiksemad kui küljejoone lähedal. Silma läbimõõt ninamiku pikkusest väiksem. 

Suu poolalaseisune, väljasopistatav, neeluhambad ühes reas. 

Selg rohekaspruunist mustjassiniseni, küljed noortel hõbedased, vanemail valkjashallid, kõht valkjas. Kõik uimed hallikad (mitte punakad). Kudemisajal isastel peas, kehal, vahel ka uimedel üsna tugev helmeskate.

Latika värvus muutub sõltuvalt  kala vanusest, põhja ja vee värvusest. Vanad latikad muutuvad tumedaks ja kullakarvaliseks; turbajärvedes on nad punakaspruunid.

Loendatavad tunnused: seljauimes (2)3 ogakiirt ja 8-10(11) pehmet kiirt; rinnauimes 1 ogakiir ja (14)15-18 pehmet kiirt; kõhuuimes 2 ogakiirt ja 7-9 pehmet kiirt, pärakuuimes 3 ogakiirt ja  (20)23-30 pehmet kiirt; kõpusepiisid18-29; neeluhaimbaid 5-5 (6-5); soomusvalem (49)50  12-14/6-8  59(62).

Latikat, eriti nooremaid isendeid, aetakse tihti segamini nuruga. 

Eristamistunnusteks on:

latika uimed on hallid, nurul aga leidub uimedes reeglina punakaid, oranzhe või kollakaid toone;

latika silma läbimõõt on väiksem kui vahemik silmast ninamikuni, nurul on see võrdne või suurem;

latika soomused on küljejoone juures suuremad kui seljauime juures, nurul on need samasuurused;

latikas on reeglina märksa limasem kui nurg. 

 

Vahel ei pruugi aga eristamine ka ülaltoodud tunnuste põhjal õnnestuda, kuivõrd latikas annab nuruga ristandeid. Lisaks nurule ristub latikas särje ja roosärjega. 

Levik 

Latikal on erinevaid vorme ja eristatud on ka alamliike, ehkki enamasti vaadeldakse tänapäeval latikat ühe ja ühtse liigina.

Euroopa alamliik (A. b. brama) levib Püreneedest ja Alpidest Koola poolsaareni ja Petshora jõeni. Norras leidub teda Bergenini, Soomes kuni 67^oN. Lõuna pool asustab Musta mere valglat. 

Kaspia ja Araali valglates elab idapoolne latikas (A. b. orientalis). 

Latikat on asustatud Balhashi järve, Baikalisse, Obi, Jenisseisse jm.

Eesti mandriosas (eeskätt lõuna pool) on latikas laialt levinud, rannikumeres aga vähearvukas (peamiselt Pärnu, Matsalu ja Haapsalu lahtedes). Saartel seniseil andmeil puudub. 

Eluviis

Latikal on paiksed ja poolsiirdelised vormid (viimased elavad meres, kudema tõusevad jõgede alamjooksule), kes nt Volga alamjooksul ja Araali mere põhjaosas elavad kõrvuti. Tuntud on ka Araali suubuvate jõgede deltades elav väike roolatikas ning Turkmeenias (Jashani järves) elav latika kääbusvorm (saab suguküpseks umbes 5 cm pikkusena).¹

Eestis eelistab latikas suuremaid madalavõitu veega eutroofseid kuni hüpertroofseid järvi, väldib düstroofseid metsa- ja soojärvi. Põlgab tihedat taimestikku. Jõgedest on talle meelepärasemad need, kus veevool aeglane ja põhi mudane.

Latikas on põhja hoiduv parvekala. Noored viibivad rohkem litoraalis, vanemad lähevad ka kaldast kaugemale. 

Talvitub sügavamates kohtades.

Sigimine 

Lõuna pool kasvab latikas kiiremini ja saab suguküpseks 3-4-aastaselt, põhja poole 5-8-aastaselt.

Eestis koevad emased esimest korda reeglina 6-10-aastaselt (L 28-39 cm), isased keskmiselt aasta nooremalt (26-37 cm). Kudemine algab Eestis tavaliselt mai teisel poolel (vee tº 12-15 ºC) ja kestab 3-4 nädalat. Koeb mitmes rühmas (rahvasuus tuntud näiteks särjelatika, toomelatika ja uibulatika nime all), suuremad isendid (nii emased kui isased) väiksematest harilikult mõnevõrra varem. 

Mari lastakse kuni ühe meetri sügavuses vees eelistatavalt surnud taimedele, eeskätt tarnale. Eesti vetes on latikal sobivaid koelmuid tavaliselt piisavalt, varude seisund oleneb enamasti muudest teguritest.

Küpsed marjaterad on hallikaskollased, läbimõõduga 1,2-1,5 mm. Absoluutne viljakus reeglina 30 000 ja 500 000 marjatera vahel, suhteline viljakus 100-130 marjatera. 

Hästi suured latikad (üle 3 kg) jäävad sageli steriilseks ning ei koe. 

Viljastatud mari haudub tavaliselt kümmekond ööpäeva, kooruvad 5-6 mm pikkused (L) vastsed ripuvad mõne ööpäeva veetaimede küljes.

Toitumine 

Zooplankton on põhitoiduks üsna kaua aega (enamasti 2, mõnikord koguni 3-4 aastat), siis see asendub järk-järgult põhjaloomastikuga. 

Lemmiktoiduks suured surusääskede (Chironomus) vastsed, keda on väljasopistatava suutoru abil mugav põhjamudast välja imeda. Kohati on toiduna tähtsad ka limused (seda eriti suuremail latikail), sobival juhul langevad saagiks ka kalade marjaterad, vastsed ja isegi maimud. 

Kudejad peavad pulmapeo ajal paastu, nooremad mitte. 

Toitumine on kõige intensiivsem kesksuvel, talveks see vaibub tugevasti.

Kasv ja vanus 

Meie teiste kaladega võrreldes kasvab keskmise tempoga: aastased on reeglina 6,7-8 cm (L) pikkused ja 2,5-4,5 g raskused, kolmeaastased 17-18 cm ja 44-45 g, viieaastased 24-25 cm ja 130-180 g, seitsmeaastased 30-32 cm ja 300-400 g, kümneaastased 38-40 cm ja 650-800 g, viieteistaastased 1,3-1,7 kg. 

Kõige kiiremini kasvab latikas Peipsis: kümneaastased 1,4-1,5 kg, viis aastat vanemad 3,5 kg ümber. Mõlemad sugupooled kasvavad enam-vähem võrdselt, ent emased ületavad isaseid eluea pikkuse poolest.

Suuruse- ja vanuserekord Eestis: 

5,5 kg, 58 cm (l), 18 aastat (Peipsi, 1966); 

25 aastat, 2,3 kg, 47,9 cm (l) (Võrtsjärv, kuuekümnendad aastad).

Maailmarekordid: 

11,56 kg (!), 82 cm (L), 24-26 aastat (Soome, Hollola Vesijärvi, 1912); 

32 aastat, 3,1 kg (Soome, 1932).

Foto: Østergaard, Thorke A.S. (3,6 kg; Taani, 2003)

Väljapüük 

1990-ndatel keskmine töönduslik aastasaak terves Peipsi järves enamasti 400-800 t, sellest Eesti poolel 100-240 t, Võrtsjärves 70-120 t, rannikumeres (peamiselt Liivi lahes) 4-10 t, meie teistes siseveekogudes 1-3 t. 

Eesti harrastuskalastajad püüavad latikat aastas paarikümne tonni ümber. 

Töönduslik püük toimub põhiliselt mõrdade ja nakkevõrkudega, harrastuspüük õngega ja (peamiselt talvel) kirplandiga.

Kõige paremini saab latikat kätte kevadel kudemisrände ajal, ent siis on ta püük varude kaitse eesmärgil tugevasti piiratud. 

Teine püügihooaeg on sügisel pärast suvist nuumaaega, mil latikas koondub suurtesse parvedesse.  

Väljapüük aastail 2000-2012 vahemikus 47 258 - 60 749 tonni. Peamisteks püüdjateks on Venemaa ja Kasahstan.

Eesti püüdis (FAO andmetel) 2011. a 682 tonni latikat ja Soome 2506 tonni.

Latika liha on maitsev, üsna rasvarikas (2-10%), kalorsusega 110-150 kcal/100g. Väga populaarne suitsutatuna.

Allikad:

¹ Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
Freshwater bream FishBase's (juuli, 2014)
Brache Wikipedias (saksa)

Juuli, 2014

Vaata lisaks: