Nolgus (Myoxocephalus scorpius)

Nolgus, ka euroopa nolgus (Myoxocephalus scorpius) on kalaliik meripuugiliste (Scorpaeniformes) seltsi võldaslaste (Cottidae) sugukonna perekonnast nolgused (Myoxocephalus)

[Inglise shorthorn sculpin; saksa Seeskorpion; prantsuse chaboisseau à épines courtes; leedu builis; läti ziemelu bullzivs; taani ulk; fääri klunta, ulka; rootsi ulk, rötsimpa; soome isosimppu; vene подкаменщик морской, eвропейский керчак, морской скорпион] 

Eesti keeles ka härg, eesti härg, maahärg, kivimerihärg, võlthärg, volthärg, volt, voldu, merikurat, simpa.



"Kõikjal Põhja-Euroopa meredes.  /---/ Keskmiselt kuni 35-40 cm, erandina kuni 60 cm pikk kala. NSV Liidu piirides on teda rohkesti piki Murmani rannikut ja Valges meres, sage on ta Läänemeres, kus idas ulatub Soome laheni. Isased on eredalt värvunud. Nende keha ülaosa on pruunikashall ebaselgete tumedate ristvöötide ja laikudega, keha külgedel rinnauimede all on oranzhil taustal eredad valged laigud, kõht on piimvalge.
Nolgus hoidub peamiselt rannavöötmesse kuni 25 m, harva kuni 60 m sügavusse, erandina esineb ta Barentsi meres ka 200—250 m sügavuses. Ta talub soolsuse ja veetemperatuuri tunduvaid kõikumisi. Koeb detsembris-veebruaris, tavaliselt talve alguses. Marjaterad on küllalt suured — 2,0—2,5 mm läbimõõdus. Suured emased koevad merepõhjale kompaktse kämbuna üle 2500 marjatera, mida isane valvab kogu inkubeerimisaja vältel. See kestab olenevalt temperatuurist 4—12 nädalat. Vastkoorunud 6—8 mm pikkused vastsed on nagu merihärjal algul pelaagilise eluviisiga. Alles 2—2,5 cm pikkuselt, kui maimul on täielikult välja kujunenud liigile iseloomulikud morfoloogilised iseärasused, läheb ta üle põhjaeluviisile. Nolgus toitub põhiliselt kaladest ja mitmesugustest koorikloomadest."1

"Meie vetes kohatakse  praktiliselt kõikjal, kuigi paiguti (Pärnu laht, Muhu väin jm) harva. Levinud arvukalt peamiselt saare- ja Hiiumaa läänepoolsetes vetes ning Riia ja Soome lahes sügavamates vees, Ojaveere (1971) andmetel kuni 60 m sügavuseni. Eelistab ranniku kiviseid põhju, sageli koos liiva ja mudaga.
/---/
Nolguse bioloogiast on huvipakkuv võime tekitada urisevat häält. Kätte võetud kala ajab lõpusekaaned laiali ja tekitab pingutatud lihastega (käega tuntavat) vibratsiooni ja kest6vat madalat heli."2

Levik
Ida-Atlandis Gröönimaast ja Islandist Briti saarte ja Biskaiani, samuti Põhjameres, Läänemeres, Barentsi meres ja Valges meres.
Lääne-Atlandis Jamesi lahest Kanadas kuni New York'ini USAs.
Samuti Põhja-Jäämeres.

Nolguse liha hinnatakse kehvemaks kui merihärja oma, kuid siiski on see täiesti kasutatav. Töönduslik tähtsus nolgusel siiski puudub.

Allikad:
1 Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
2 N. Mikelsaar. Eesti NSV Kalad. Tallinn, 1984
Myoxocephalus scorpius FishBase's (juuli, 2014)
Isosimppu Wikipedias (soome) 
Juuli, 2014

Vaata lisaks:

Meripühvel (Taurulus bubalis)
Merihärg (Myoxocephalus quadricornis)
Nolgused (Myoxocephalus)