Võldas (Cottus gobio)

Kirjeldus 

Jässakas, tagakeha veidi külgedelt lamenenud. Pea lai, lame, suu suur, tihedate peente hammastega. Silmad kõrgel pealael. Eeskaanel kõver oga. 

Soomuseid pole, kehapinnal leidub tahapoole suunatud ogakesi. 

Kaks seljauime, neist esimene lühike, ogakiirtega, teine pikem, pehmete kiirtega. Rinnauimed suured, ümardunud, ulatuvad pärakuni, kõhuuimed rinna all. 

Selg ja küljed pruunikad kuni hallikad, tumedate korrapäratute laikudega, kõht kollakas kuni valge. Värvus võib mõne minutiga muutuda tumedamaks või heledamaks. Uimed üsna heledad, tumedate täpiridadega.

Loendatavad tunnused. Esimeses seljauimes 6-8 ogakiirt, teises seljauimes 11-18 pehmet kiirt, rinnauimes 11-15 pehmet kiirt, kõhuuimes 1 ogakiir ja 3-5 pehmet kiirt, pärakuuimes 10-15 pehmet kiirt.

Levik

Harilik võldas levib lünklikult Põhja-Hispaaniast ja Kesk-Itaaliast Põhja-Rootsini ja Põhja-Soomeni, ida poole Uuralini. Põhja-Euroopas, Musta ja Kaspia merede valglates arvatakse elavat alamliik vene võldas (C. g. koshewnikowi). Praegu on võldase liigisisene süstemaatika ja leviku iseärasused veel ebaselged.

Eestis on teada mandriosa 77 jões ja ojas ning 14 järves, elab ka kahes Saaremaa järves (Karujärves, Oesaare lahes). Seniseil andmeil puudub Hiiumaal ja väiksematel saartel. Samuti levinud meie riimvetes (arvukamalt Väinameres) kuni 9 m sügavuses.

Eluviis

Vähearvukas, kruusasel-kivisel põhjal elav väike kala. 

Öise eluviisiga, päeval peidus kivide, tühjade karbipoolmete ja roigaste all ning taimede vahel. 

Üksildane, hoiab ja kaitseb oma territooriumi. 

Hapnikunõudlik, elab enamasti jahedas vees, ent kohtades, kus vesi on hapnikust üleküllastunud (kärestikel, koskede, jugade ja veskitammide all) võib leppida veesoojusega kuni 21-23 ºC.

Sigimine 

Eestis saab suguküpseks arvatavasti kaheaastaselt (L 5,5-8 cm). 

Kudemine lühike (reeglina kuni nädal), toimub aprilli teisel või mai esimesel poolel 5-9 ºC juures. 

Isane teeb kivi serva alla pesalohu, emane koeb sinna üsna suured (läbimõõduga 1,6-1,9 mm) oranzhid marjaterad, mis kleepuvad üksteise ja kivi külge. Ühte pessa koeb tavaliselt mitu emast, need valivad pesa esmajoones peremehe suuruse järgi. Suurel isasel võib pesas olla kuni kuus marjaportsjonit. Absoluutne viljakus praeguseil andmeil kuni 600 marjatera, suhteline viljakus 30-60 marjatera.

Isane jääb marjaga täidetud pesa juurde valvesse, ventileerib seda oma suurte rinnauimede abil ja peletab eemale marjaröövleid. Puhates asetab ta pea marjakämbule, viies siiski suurema osa keharaskusest üle oma tugevatele rinnauimedele. Valveaeg kestab tavaliselt 3-4 nädalat, 6-8 mm pikkuste (L) vastsete koorumiseni.

Toitumine 

Vastse- ja varases maimueas põhitoiduks tavapäraselt zooplankton, mis peagi asendub väiksemate põhjaloomadega. Noorte menüüs suurem osatähtsus surusääsklaste vastsetel, vanemad söövad rohkem puruvanasid ja ühepäevikuliste vastseid, ei ütle ära ka väikestest kaladest. Toitub innukalt aasta ringi (ka talvel), eelistades selleks hommikust ja õhtust hämarikuaega.

Võldas ajab vee häguseks, laskub põhja ja alla langev hägu katab ta kinni. Niimoodi muutub võldas peaaegu märkamatuks. Kui saak lähedusse tuleb, teeb võldas kiire sööstu ja püüab selle kinni. Niimoodi peab ta jahti ainult päeval, hommikul ja õhtul ujub ta saaki otsides ringi.

Võldas ise on forelli ja lutsu lemmiksaak.

Kasv ja vanus 

Kasvab väga aeglaselt: aastased Eestis arvatavasti 4-5 cm pikkused (L) ja 0,7-1,5 g raskused, kolmeaastased 9-10 cm ja 9-15 g. Erinevalt meie kalade valdavast enamikust jäävad emased võldased isastest kasvutempo poolest maha.

Piirpikkus arvatakse olevat 18 cm (L), suurim vanus kuni 10 a.

Eestist Ahja jõest 1987 aastal püütud suurim võldas oli 13 sentimeetrit pikk ja kaalus 42,2 grammi.

Kasutamine

Võldase liha on maitsev, kuid vähese hulga tõttu ei oma kalamajanduslikku tähtsust.

Juuli, 2014