Kalapeedia Otsing Kaastöö

Merivarblane (Cyclopterus lumpus) on ainus kalaliik merivarblaslaste (Cyclopteridae) sugukonna merivarblaste (Cyclopterus) perekonnast.

[Inglise lumpfish, lumpsucker; saksa Lump, Seehase; prantsuse lompe; taani kulso, kvabso, stenbinder; fääri rognkelsi; grööni angusalluk, arnarluk, nipisa; islandi hrognkelsi; innuiidi angusatdluk, arnardlok, lepisuk, nipisa; hollandi snotolf; itaalia ciclottero; hispaania liebre de mar, cicloptero, lumpo; norra rognkall, rognkjeks; poola tasza; läti zakzivs; leedu ciegorius; rootsi kvabbso, sjurygg, stenbit; soome rasvakala; vene пинагор, воробеи морской, круглопер]

Eestis ka kivivarblane, pilvekala, munder, mutt, münt, hobukakk, hobukäkk, hookakk, hoomunn, hobutoss, hobututs, merihobune, merejänes, pobutusu, pullukala, pullumats, seitselg, külmakala, putskala, rasvakala.

Merivarblane on oma sugukonna tuntuim esindaja. Tema levila ulatub Atlandi idarannikul Hispaania põhjarannikult loode–kirde-suunaliselt Valge mereni, levila hõlmab ka Läänemerd ja Suurbritannia rannikualasid. Põhilevilast eraldi jäävad Islandi rannikupiirkonnad. Atlandi läänerannikul Gröönimaa lääneranniku keskosani ja Hudsoni laheni, lõuna poole kuni 37. laiuskraadini. 

Läänemeres esineb nii Riia kui ka Soome lahes (Petrodvoretsini), ka Põhjalahe põhjasopis. Eesti vetes tavaline.

Merivarblasel on kerajas keha. See on lühike ja eesotsas tugevasti puhetunud, tagakeha on külgedelt kokku surutud. Kehal kulgeb kummalgi küljel kaks rida luukühmusid. Lõpuseavad on väikesed ja asuvad keha külgedel rinnauimedest eespool. Seljauimi on kaks, aga eesmine neist on peitunud naha alla ega paista välja. Kõhuuimed on muundunud ümmarguseks imikettaks, mille abil kala kividele kinnitub. Sabauim on ümardunud ning selja- ja pärakuuimest selgelt eraldunud.

Kala on üldvärvilt rohekas, küljed mõnevõrra hallikama varjundiga. Kudeajal muutuvad isaskalad punaseks.

Kala pikkus on emastel 61 cm ja isastel 51 cm, eluiga küündib 14 aastani. Kala võib kaaluda kuni 9,5 kg. Harilikult on kala siiski palju väiksem. Isaskala on tavaliselt 25-30 cm ja emaskala 30-40 cm pikk.  Merivarblane on oma sugukonna kõige suurem kala, sest põhiliselt jääb merivarblaslaste pikkus alla 10 cm.

Merivarblased toituvad bentilistest selgrootutest, peamiselt ussidest ja väikestest koorikloomadest.

Merivarblane saab suguküpseks 3.–4. eluaastal. Barentsi ja Valges meres koeb ta maist juulini. Tavaliselt on isased sinakashallid, aga kudemise ajal muutuvad nende kõht ja uimed tellispunaseks ning selg tumedaks. Emased koevad paari-kolme portsjoniga 79–136 tuhat suurt oran¾i marjatera, millest igaühe läbimõõt on 2,2-2,7 mm. Isased valvavad koetud marja.

Eesti vetes koeb tõenäoliselt aprillist mai lõpuni kivistes-liivastes veetaimestikuga paikades ja marjaterade läbimõõt on väiksem (2,0-2,2 mm). Siinseid väikesekasvulisi merivarblasi on peetud (Valle, 1934) ka ookeanis elavate liigikaaslaste kängunud vormiks, kuid hilisemad morfoloogilised andmed ei näi seda kinnitavat. Tavaliselt ei ületa merivarblaste pikkus Eesti vetes 15-16 cm ja mass 120-150 grammi. Emased on keskmiselt suuremad kui isased.

Foto: Andrus Põldes/kalale.ee

Merivarblaste arvukus on väga kõikuv. Mõnedel perioodidel (1910., samuti 1931. a paiku) püüti Saaremaal merivarblasi paiguti kuni 300 isendit ühe lesta- või siiavõrgu kohta. 1943.-1945. a ei nähtud kogu rannikul peaaegu ühtki merivarblast. 1961. a püüti neid jälle arvukalt.

Merivarblase marja, maksa ja liha süüakse. Kala ennast soolatakse, suitsutatakse ja vinnutatakse. Eestis on merivarblane olnud kala välimuse tõttu põlatud, kuid kohati ka väga kiidetud. Ta on leidnud kasutamist rohkem hädatoiduna ja hädakaubakalana teiste kalade puudumisel, maksti 1 sent tükist, millest ka üks kaasnimetustest münt.

Islandil peetakse emaste merivarblaste vinnutatud liha delikatessiks.

Merivarblase mari on roosa, kuid seda värvitakse punaseks või mustaks, et seda parem turustada oleks. Peamiseks marjatootjaks on Taani, marja turustatakse Põhjala kaaviari või ka Limfjordi kaaviari nime all, Saksamaal on see tuntud ka ersatskaaviarina või saksa kaaviarina (Deutscher Kaviar)  

Väljapüük aastail 2000-2012 vahemikus 7 081—20 016 tonni. Peamisteks püüdjateks Taani (Gröönimaa), Island ja Norra

Merivarblane Vikipeedias (eesti)
Cyclopterus lumpus FishBase's (juuli, 2014)
N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
P.J. Miller, M.J. Loates. Euroopa kalad. 2006

Juuli, 2014