Kalapeedia Otsing Kaastöö

[Inglise - pink salmon, humpback, humpie, pink; prantsuse - sauman rose; saksa - Rosa Lachs, Gorbuscha-Lachs, Buckellachs; portugali - salmao-rosa; hispaania - salmon rosado; taani - pukkellaks; norra - pukkellaks; islandi - bleiklax; hollandi - roze salm; soome - kyttyrälohi; vene - горбуша; inuiti - amoktit, atakak, ikalugruak, kalugruak, tixtiq]

"Gorbuuša tunnuseks on väikesed soomused. Meres on ta keha hõbedane, sabauimel on palju väikesi tumedaid täppe. Jões värvus muutub: tumedad tähnid katavad selja, küljed ja pea. Kudemisajaks pea ja uimed muutuvad peaaegu mustaks, kogu keha pruuniks, välja arvatud kõht, mis jääb valgeks. Eriti tugevasti muutuvad keha proportsioonid: isastel kasvab seljale tohutu küür, lõualuud pikenevad ja kõverduvad ning neile tekivad tugevad hambad. Kunagi sihvakas ning ilus kala muutub värdjalikuks.

Gorbuuša on võrdlemisi väike lõhe — harva kasvab ta 68 cm pikkuseks, kuid väiksuse kompenseerib tema massilisus. Levinud on gorbuuša laialt: Ameerika rannikul tungib ta kõigisse jõgedesse, alates Sacramentost lõunas kuni Alaskani. Gorbuuša tungib ka Põhja-Jäämerre /---/. Vaikse ookeani Aasia rannikul koeb gorbuuša Beringi ja Ohhoota merre suubuvais jõgedes, samuti ka Komandori- ja Kuriili saartel, Sahhalinil, Hokkaidol ja Honda saare põhjaosas. Lõunasuunas jõuab ta Peeter Suure laheni. /---/

Gorbušasaagid kõiguvad perioodiliselt. /---/ Koos ketaga on gorbuuša massiline püügiobjekt. Näiteks Kamtšatkal moodustab ta 80% lõhede kogusaagist.

Gorbuušat, nagu teisigi idalõhesid, püüti aklimatiseerida ka mujal maailmas, kuid tulemused olid esialgu tagasihoidlikud. 1956. a. alustati Sahhalini gorbuusha marja viimist Murmani ranniku jõgedesse. Marjast koorunud vastseid lasti Barentsi ja Valgesse merre voolavatesse jõgedesse. Algul noorjärgud hukkusid uutes tingimustes ja alles siis, kui hakati kasutama järelkasvatamist ja jõgedesse lasti juba suuremaid maime, tuli gorbuuša 1960. a. massiliselt jõgedesse kudema. Uues elukohas muutus ta palju suuremaks ja rasvasemaks. Gorbuuša läks kudema ka Norra jõgedesse, kus teda hakati kutsuma "vene lõheks". Kuid järgnevatel aastatel oli gorbuuša tulek Euroopa põhjaosa jõgedesse tagasihoidlik. Atlandi teisel rannikul viisid kanadalased gorbuuša edukalt Briti Kolumbia jõgedest Newfoundlandi piirkonda."¹

Joonistused: U. S. Fish & Wildlife Service

"Talutud mitmele poole, sh. Liivi lahte suubuvatesse Läti jõgedesse (1973-80), levinud ka Norrasse ning juhukülalisena Islandile ja Briti saartele. Läänemeres püsiasurkonda ei ole tekkinud."² 

Talutud gorbuušasid on tabatud ka mõnest Soome jõest, nt Tenost ja Inarist.

FishBase's suurim pikkus 76 cm (TL), tavapikkus 50,5 cm (TL), suurim mass 6.8 kg, eluiga 3 a.

Gorbuuša saakidele on iseloomulik see, et need suurenevad/kahanevad järsult üle aasta kuni kolmandiku võrra: 2009. a — 591 654 t, 2010.a. — 384 484 t, 2011. a — 585 245 t, 2012 — 406 131 t, 2013 - 562 850 t, 2014 - 297 882 t. Suurimad püüdjad on Venemaa ja USA.

Gorbuuša mari on hinnatud kulinaarias.  Tera suurus 3-5 mm, värvus kollakas-oranž.