Koha (Sander lucioperca)
Koha, ka harilik koha (Sander lucioperca) on kalaliik ahvenlaste (Percidae) sugukonna kohade (Sander) perekonnast.
[Inglise - pike-perch, zander; prantsuse - sandre, perche-brochet; saksa - Sander, Hechtbarsch, Nagemaul, Sandat, Saumer, Schiel, Zander, Zannat, Zant; kreeka - potamolavrako; itaalia - sandra; leedu - starkis; läti - zandarts; poola – sandacz; rootsi – gös; norra - gjörs; taani - sandart; soome - kuha; vene – cудак; pärsia - sevideh, sibey, suf; türgi - akbalik, levrek]
Eesti keeles ka sudak, suudak, kabakala, rattapulk, merekaru
Foto: Erkki Juronen/Kalale.ee
Kirjeldus
Keha saledam kui ahvenal, pea kitsas, sujuvalt teravnev. Suus peale väikeste hammaste ka kihvu.
Kahest seljauimest esimeses ainult ogakiired (12-17), teises valdavalt pehmed kiired (ogakiiri 1-3, pehmeid kiiri 16-24). Rinnauimedes 11-16 pehmet kiirt, kõhuuimes 1 ogakiir ja 4-6 pehmet kiirt, anaaluimes 1-2 ogakiirt ja 9-15 pehmet kiirt. Soomusvalem: 75 12-16/16-24 100.
Pealagi ja selg mustjasrohelisest -hallini, küljed heledamad, 8-15 tumeda püstvöödiga, mis on elgemad keha ülapoolel. Kõht roosakas või kollakasvalge. Seljauimedel moodustavad tumedad piklikud täpid 6-9 katkendlikku pikitriipu. Rohkesti täppe ka sabauimel. Pärakuuim roosakas või hallikas, rinnauimed läbipaistvad, kõhuuimed pruunikate või hallikate laikudega. Silmad pronksikarva.
Levik
Kesk- ja Ida-Euroopas ning Araali meres, põhjasuunas Põhja-Rootsini ja Kesk-Soomeni. Asustatud Balha¹i ja Issõk-Kuli järvedesse Kesk-Aasias, Hanka järve Kaug-Idas jm.
Eesti sisevetes elab koha Peipsis, Narva veehoidlas, Võrtsjärves, mõnes suuremas jões ja umbes 36 väiksemas järves. Viimastesse on koha enamasti sattunud asustamise tulemusel. Valdav osa väiksemaid kohajärvi asub Peipsi valglas, mõned Pärnu jõe ning Läti jõgede Gauja (Koiva) ja Salaca valglates. Enamus neid järvi on eutroofsed või hüpertroofsed, pindalaga üle 20 ha, madalavõitu (keskmise sügavusega 2-6 m), vee läbipaistvus on neis suviti vaid 0,7-2 m.
Eesti rannikumeres on koha kõige arvukam Pärnu lahes, järgnevad Väinameri ja Narva laht.
Eluviis
Eelistab üle 50 ha-se pindalaga, hästi läbisoojeneva, vähese läbipaistvusega, kuid piisavalt hapnikurikka (vähemalt 5 mg/l) veega järvi, kus veetaimestik pole rikkalik ja leidub liivast-kivist põhja. Väga kasulik on tindi (noorkohade tähtsa toiduobjekti) olemasolu.
Rohkem avavees tegutsev röövkala. Noored hoiduvad väikestesse parvedesse, vanemad üksikult omaette.
Sigimine
Eesti vetes koevad emased esmakordselt tavaliselt 4-5-aastaselt (L 40-50 cm), isased aasta varem (37-45 cm). Kudemine algab vee tº 12-14 ºC juures, meie suurjärvedes harilikult mai keskpaiku, Pärnu lahes mai lõpul-juuni algul, kestab 3-4 nädalat. Koelmud enamasti kõval liivasel-kivisel põhjal 1-3 m sügavuses. Vaatlused lõunapoolsetes kohaveekogudes (Ukrainas jm.) näitavad, et isane valib sobiva pesaplatsi, puhastab selle tugevate kehaliigutuste varal prahist, kaevab oma alalõuga labidana kasutades pesalohu, mille läbimõõt on enam-vähem võrdne kala enda pikkusega ja sügavus 5-15 cm. Emane laseb pessa 0,9-1,1 mm-se läbimõõduga helekollased või peaaegu värvitud marjaterad. Ta koeb marja meelsasti ka paljaksuhutud taimejuurtele või kapronkiududest ja võrguräbalatest tehtud tehiskoelmutele. Et mari on peenike, on seda üpris palju: absoluutne viljakus reeglina 100 000 kuni miljon marjatera, suhteline viljakus 150-200 marjatera.
Isaskoha jääb marjakogumikuga pesa valvama, ventileerib seda rinnauimede liigutamise teel, kõrvaldab muda ja prahi, peletab kontvõõrad minema. Veetaseme järsu languse korral (mida lõunapoolsetes veehoidlates tuleb pahatihti ette) käitub isaskoha ohvrimeelselt: jääb pesa juurde ja sageli hukkub. Isane valvab ja hooldab pesa kogu marja haudeaja jooksul (mis kestab tavaliselt 7-10 ööpäeva) ning kaitseb mõne päeva ka vastseid. Need on koorudes tillukesed (L 4-5 mm), elavad algul rebukoti arvel, ent peavad hingamistingimuste parandamiseks sageli tegema virgutusvõimlemist, tõustes kruvitaoliselt keereldes ülespoole ja siis langedes alla. Et ultraviolettkiirgus mõjub kohavastsetele kahjulikult, on neil ellujäämiseks paremad väljavaated mõõdukalt sogases (vähese läbipaistvusega) vees.
Toitumine
Esimestel elukuudel põhitoiduks zooplankton, eriti selle suuremad esindajad. Zoobentos toiduna ebaoluline. Kui vähegi võimalik, algab röövtoidule üleminek juba kesksuvel-varasügisel: Pärnu lahes hakkavad 3-4 cm pikkused kohad neelama mudilate noorjärke, meie suurjärvedes tindimaime. See annab samasuvisele kohale hea kasvuhoo (L hilissügiseks 12-15 cm).
Järvedes, kus tinti pole, on asi halvem, seal kasvavad teiste kalade (esmajoones ahvena ja särje) noorjärgud kohamaimu jaoks liiga kiiresti, ta ei suuda neid neelama hakata ja peab terve esimese eluaasta läbi ajama planktontoiduga. See aeglustab ta kasvu (hilissügisel L vaid 6-7 cm) ja tõstab suremust.
Koha peamised saakkalad: meie suurjärvedes tint, ahven, kiisk, Võrtsjärves latikamaimud, Peipsis varem ka rääbis (kui see oli veel arvukas); teistes järvedes ahven, kiisk, särg, kohati latikamaimud; Pärnu lahes räim, meritint, ahven. Toitub kõige innukamalt suve teisel poolel, kõige loiumalt talvel.
Püüab saaki nii varitsedes kui ka jälitades. Vee väike läbipaistvus soodustab saagile lähemale hiilimist. Saakkalad väiksemad kui haugil (L enamasti 5-9 cm), sest kohal on suhteliselt kitsas neel.
Kasv ja vanus
Kasv väga kiire, enam-vähem sarnane haugi omaga.
Eestis aastased kohad keskmiselt 12-13 cm pikkused (L) ja 14-18 g raskused, kolmeaastased 32-35 cm ja 300-400 g, viieaastased 48-51 cm ja 1,1-1,4 kg, seitsmeaastased 59-62 cm ja 2,3-2,8 kg, kümneaastased 72-76 cm ja 4,7-5,7 kg, viieteistaastased 83-88 cm ja 7,8-9,3 kg.
Peipsis ja Võrtsjärves kasvab kiiremini kui Pärnu lahes. Emaste kasvutempo on isaste omaga enam-vähem võrdne.
Suuruserekord Eestis: 14,25 kg, l 90 cm (Võrtsjärv, 1975).
Maailmarekordid: 18,37 kg (Austria); 24 aastat, 7 kg (Karjala).
FishBases suurimaks pikkuseks 100 cm, suurimaks massiks 20 kg ja pikimaks elueaks 17 a.
Väljapüük
Taasiseseisvunud Eestis muutus koha muutunud oluliseks eksportartikliks.
1990-ndatel töönduslik aastasaak Eesti rannikumeres (valdavalt Pärnu lahes) 150-400 t, Peipsis 900-1300 t (sellest Eesti poolel 400-600 t), Võrtsjärves 20-40 t, teistes järvedes mõnisada kilo.
Pärnu lahes kahanesid kohavarud ülepüügi tõttu ohtlikul määral ja püük katkestati, et võimaldada varude taastumist.
Aastane väljapüük maailmas aastail 2000-2012 vahemikus 14 571- 20 841 tonni. Suurimateks püüdjates Kasahstan, Venemaa ja Soome.
Eesti väljapüük 2011. a 823 t (FAO andmed).
Kasvatuskalana toodeti 2012. a 802 tonni (Tuneesia, Rumeenia, Ukraina jt).
Kohal on maitsev ja õrn suhteliselt tagasihoidliku rasvasisalduse (0,5-2%) ja kalorsusega (80-100) liha, mis sobib hästi dieettoiduks.
Liha on tugeva tekstuuriga, kuid seejuures pehme. Rood on suured ning ei tee söömist ebamugavaks. Maitse on delikaatne, vähemintensiivne kui ahvenal - ei küllasta sööjat kiiresti ja tema isu ei saa liiga kähku kähku täis.
Allikad:
E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
Sander lucioperca FishBase's (mai, 2014)
Zander Wikipedias
Koha ajakirjas Kalastaja nr 16