Kalapeedia Otsing Kaastöö

Kiiska puudutavast rahvapärimusest on Mall Hiiemäe kirjutanud järgmist:

"Enamtuntud nimekujud on kiiss, kiis, Kagu-Eestis kusk (kordub sageli laulutüübi «Kalajõgi» setu variantides). 

Kuna kiiss öeldakse üksiti kassi kohta ja kassi nimetamine võis uskumuse kohaselt püügiõnne rikkuda, tuli kiisa nime suhuvõtmisel kasutada eufemismi. Kiisa ega kassi nime es tohi võrkaidas nimeta. Laeva kipper keeldis selle ää. Kassi pidi nimetama küisik ehk pinnuline. Kiisk oo kua pinnuline, tal oo jo kassi nimi. ERA II 130, 419/20 (13) < Muhu khk, Hellamaa v, Kallaste k - R. Viidalepp (1937). Tuli öelda rõkkam võrkus (Muhu), harjamees (Kaarma), va kräukala (Reigi).

Kui püügil tuli esimesena noota kiisk, visatud see vette tagasi, öeldes va kiisa kokk (Muhu). 

Hüüdnimi kiisaräksid väljendab Tarvastu valla põllumeeste hinnangut Võrtsjärve-äärse Suislepa valla kehvemate, kalapüügiga lisaelatist hankivate elanike kohta.

Ahvenlaste sugukonna teiste esindajate - koha ja ahvena - kõrval on pisike ja söögikalana väheväärtuslik kiisk tühine kalake. Seda rõhutab vanasõna Kes kiisa kirja paneb ehk lutsu luusse [loosse] arvab (Palamuse), üldistatuna sobib see ütlus puhkudel, kui millegagi või kellegagi pole vaja arvestada. 

Kodavere kandi ütlust Kiissad ajavad kiimale ei oskagi hästi seletada. See, kes kiisku sööb, jooksvat jaanipäevani. Vast on tegemist huumorimeelse vihjega kiisa kudemisaja kohta: kirjanduse andmetel kestab see aprillikuu keskmest juuni lõpuni, optimaalne kudemisaeg on seejuures mai algusest juuni keskpaigani (Mikelsaar 1984: 321; Pihu 1987: 88).

Karksist kirjapandud teate järgi kudevat kiisad sõnnikuveo ajal. Kiisa väljapüügi endeks on rohkete ämblikuvõrkude esinemine rohukõrtel Kui palju siidi maas, tuleb iasti kiissu välja (Kolga-Jaani).

Tekke- ja seletusmuistendid rõhutavad selle kalaliigi omapära: tegemist on südi, vilka, agressiivse, teravate ogadega, «luid täis» pisiolendiga, kes püüab end sellegipoolest maksma panna.

Vana Jummal oll kala loonu ja segäsi neid viil käega, a kiisk oll timäle käe sisse tsusanu, sellepärast ütel Jummal tälle: «Kes sinno süü, tuu sülgäs.» Selleperast um kiisk luinõ. H II 45, 230 (11) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k - M. Jennes (1892).

Hiiumaal öeldakse: Ta on karvane, tömp ja roogu ermus täis (Reigi); Kui sa kiiska akkad sööma, jäta enne naised-lapsed jumalaga - see kangesti roogu täis (Emmaste).

Kontrasti rõhutamiseks pakub rahvapärimus kiisa vastastegelaseks suure ja esindusliku haugi, säga või koguni vaala (ei puudu ka tegelastepaar kiisk - rääbis ja maim - ahven). Ihtüoloogidele on teada, et kiisk ilmutab agressiivsust nii liigikaaslaste kui teiste kalaliikide suhtes, tõrjudes neid toitumiskohtadest eemale; kalapüüdjate praktikast teatakse, et kiisarikastes paikades ei ole teisi kalu peale ahvena (Loomade elu 4, 1979: 325).

Purikal tuli kord see hull mõte - Halliste, Riisa ja Navaste jõest Peipsi poole ära minna. Kiisk tuli tal tee peal vastu ja küsis: «Kus sa lähed, vennikene?» Purikas (havi) avaldas oma mõtet, et ta tahta ära minna. Kiisk laitis seda ettevõtet ära, üteldes: «Ka minul oli kord niisugune mõte, aga vaata, kui pisukeseks ma, õnnetu, olen kulunud. Enne oli ka minu otsaesine seitse vaksa lai, aga kivine põhi on teda väga kitsaks kulutanud.» Havi võttis oma kaasvenna nõu kuulda ja pööris tagasi oma kasumise paika. Sest ajast on nime[ta]tud jõed, iseäranis Halliste, väga kalarikkad. Purikas, angerjas ja vähk on suures hulkas nimetud jões elamas. H II 21, 804 (2) < Tori khk - Chr. Tults (1889).

Pille Kippari koostatud loomajutukataloogis kuulub see jutuvariant jututüübi Mto 256 alla, tekkimiskohaks on arvatud Võrtsjärve piirkonda (Kippar 1986: 166). Ilmselt on seda dialoogile rajatud juttu aidanud populariseerida mitmekordne trükisilmumine (vrd ka: Loorits 1939a: 45-46, kolm teisendit). Nähtavasti ühise geneesi võimalust arvesse võttes on Kipparil selle jututüübi alla paigutatud veel seletusmuistend, kus proportsioone piltlikustatakse samuti silmavahe-mõõdete esitamisega ning taas kordub arv seitse.

Kiisa küla väikeses jões olla ühe kitsa koha peal kaks kivi kõrvuti. Vanasti olnud kiiskade silmade vahe seitse penikoormat, aga kui nad ükskord sealt kahe kivi vahelt läbi ujunud, jäänud silmade vahe nõnda kitsaks kui praegu. Sellest saanud ka küla enesele Kiisa küla nime. E 63063/4 (12) < Viljandi - V. Kõrtsmik (1928).

Ainuliselt Eestis esinevaks jututüübiks peetaval Mt 256-l on ühist proportsioonifantaasiale rajatud hiidkiisa-juttudega Soomes (vrd Kuusi 1976: 311-313). Soome hiigelkala-juttudes on kiisk haugi järel sageduselt teine. Hiigelmõõtmeid pakuvad nii runod (lauludes suur härg, suur tamm jts) kui valetamisnaljandid. Mainides, et jututüüp AT 1960 B suurest kalast on tuntud põhiliselt Soomes, möönab M. Kuusi, et kõnesolevad kvaasijutud kiisast on pigem parodeerivad kohamuistendid kui valetamisnaljandid, et varianditi tuleb ette ka tekkeloolist ja et tema tähelepanekute järgi pole suurest kiisast juttu mujal kui soome pärimuses (Kuusi 1976: 313-314)."

Soome rahvapärimuses on kiisk pisike järvekuningas ning seda seostatakse tõsiasjaga, et kiisa suur seljauim sarnaneb kuningakroonile.

Rahvalikku epiteeti vastasranna kiisk (vastarannan kiiski) kasutatakse inimeste kohta, kes on innukalt vastu teiste inimeste arvamustele ja tegevuskavadele. Helsingis asub ka kalarestoran Vastarannan kiiski.

Allikad:

Mall Hiiemäe. Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis

Kiiski Wikipedias

Vastarannan kiiski ... Yle uutiset