Otsingu tulemused:

1. Ümarheeringad (Etrumeus)
2. Ümarkõhtheeringad (Dussumieria)
3. Aasovi meri
4. Aloosad (Alosa)
5. Amasoonase saagkõhtheeringas (Pristigaster cayana)
6. Anisakiaas (anisakidoos)
7. Araabia kõverlõugheeringas (Nematalosa arabica)
8. Atlandi ümarheeringas (Etrumeus sadina)
9. Atlandi heeringa põhivorm (Clupea harengus harengus)
10. Atlandi heeringas (Clupea harengus)
11. Atlandi troopikaheeringas (Lile piquitinga)
12. Austraalia kõverlõugheeringas (Nematalosa come)
13. Balti heeringas
14. Barentsi meri
15. Beauforti meri
16. Beringi meri
17. Bismarcki heeringas
18. Bloater
19. Bückling
20. Dashi
21. Dow' uimheeringas (Opisthopterus dovii)
22. Ekvatoriaalne uimheeringas (Opisthopterus equatorialis)
23. Estuaarheeringas (Gilchristella aestuaria)
24. Euroopa kilu (Sprattus sprattus)
25. Filipiini heeringas (Clupea manulensis)
26. Galathea kõverlõugheeringas (Nematalosa galatheae)
27. Golani ümarheeringas (Etrumeus golanii)
28. Guajaana kiiluimheeringas (Odontognathus mucronatus)
29. Gwamegi
30. Hõbedane vöötheeringas (Spratelloides gracilis)
31. Hammaspeaheeringas (Denticeps clupeoides)
32. Harilik ümarkõhtheeringas (Dussumieria acuta)
33. Harilik huntheeringas (Chirocentrus dorab)
34. Harilik tömpninaheeringas (Anodontostoma chacunda)
35. Havai ümarheeringas (Etrumeus makiawa)
36. Heeringad (Clupea)
37. Heeringauss (Anisakis simplex, ka Anisakis marine)
38. Heeringlased (Clupeidae)
39. Hiilgevähilised (Euphausiacea)
40. Idaheeringas (Clupea pallasii)
41. Indoneesia tömpninaheeringas (Anodontostoma selangkat)
42. Ivassii heeringas (Sardinops sagax melanosticta)
43. Jaapani kõverlõugheeringas (Nematalosa japonica)
44. Kõverlõugheeringad (Nematalosa)
45. Kaguaasia kõverkõugheeringas (Nematalosa nasus)
46. Kala inimtoiduna
47. Kalamaksaõli
48. Kalaparv
49. Kariibi kiiluimheeringas (Odontognathus compressus)
50. Kaunis troopikaheeringas (Lile gracilis)
51. Kihvheeringas (Chirocentrodon bleekerianus)
52. Kiilselgheeringad (Hyperlophus)
53. Kiiluimheeringad (Odontognathus)
54. Kilud (Sprattus)
55. Kipper (suitsuheeringas)
56. Klaas-kiilselgheeringas (Hyperlophus translucidus)
57. kuldne meriahven (Sebastes marinus, Sebastes norvegicus)
58. Kulduimheeringas (Pliosteostoma lutipinnis)
59. Kuuba uusuimheeringas (Neoopisthopterus cubanus)
60. Lääne-puguheeringas (Dorosoma smithi)
61. Lääneaustraalia kõverlõugheeringas (Nematalosa vlaminghi)
62. Lõuna-puguheeringas (Dorosoma petense)
63. Lahkuimheeringas (Spratellomorpha bianalis)
64. Lewisi vöötheeringas (Spratelloides lewisi)
65. Läänemere heeringas ehk räim (Clupea harengus membras)
66. Maurolicus muelleri (lõheheeringas)
67. Mehhiko puguheeringas (Dorosoma anale)
68. Mehhiko troopikaheeringas (Lile stolifera)
69. Musttriip-troopikaheeringas (Lile nigrofasciata)
70. Nääpsheeringas (Thrattidion noctivagus)
71. Nikaraagua puguheeringas (Dorosoma chavesi)
72. Pärsia kõverlõugheeringas (Nematalosa persara)
73. Põhja-puguheeringas (Dorosoma cepedianum)
74. Paapua kõverlõugheeringas (Nematalosa papuensis)
75. Paljas huntheeringas (Chirocentrus nudus)
76. Pallas Peter Simon
77. Panama kiiluimheeringas (Odontognathus panamensis)
78. Peen vöötheeringas (Spratelloides delicatulus)
79. Pelaagiline traalnoot
80. Pisiheeringas (Minyclupeoides dentibranchialus)
81. Pisiuim-ümarheeringas (Etrumeus micropus)
82. Puguheeringad (Dorosoma)
83. Räim
84. Räim & heeringas, klassikalised ja uued retseptid
85. Saagkõhtheeringad (Pristigaster)
86. Saagkõhtheeringlased (Pristigasteridae)
87. Sakiline vöötheeringas (Spratelloides robustus)
88. Sale ümarkõhtheeringas (Dussumieria elopsoides)
89. Sale uimheeringas (Opisthopterus valenciennesi)
90. Sardinops (Sardinops sagax)
91. Siiad (Coregonus)
92. Somaali kõverlõugheeringas (Nematalosa resticularia)
93. Suula (Morus bassanus)
94. Suursilm-uimheeringas (Opisthopterus macrops)
95. Tömpninaheeringad (Anodontostoma)
96. Taani väinad
97. Tai tömpninaheeringas (Anodontostoma thailandiae)
98. Tardoor-uimheeringas (Opisthopterus tardoore)
99. Terav ümarheeringas (Etrumeus acuminatus)
100. Timpheeringas (Laeviscutella dekimpei)
101. Triip-kiilselgheeringas (Hyperlophus vittatus)
102. Troopikaheeringad (Lile)
103. Troopiline uusuimheeringas (Neoopisthopterus tropicus)
104. Tšiili heeringas (Clupea bentincki)
105. Tšoši-petšoora idaheeringas (Clupea pallasii suworowi)
106. Tursapüük
107. Uimheeringad (Opisthopterus)
108. Uusguinea kõverlõugheeringas (Nematalosa flyensis)
109. Uusuimheeringad (Neoopisthopterus)
110. Vöötheeringad (Spratelloides)
111. Vaguvaallased (Balaenopteridae)
112. Vaikse ookeani hiidlest (Hippoglossus stenolepis)
113. Vaikse ookeani idaheeringas (Clupea pallasii pallasii)
114. Valge mere idaheeringas (Clupea pallasii marisalbi)
115. Vaqueira uimheeringas (Opisthopterus effulgens)
116. Vinträim ehk vintaloosa (Alosa fallax)
117. Whiteheadi ümarheeringas (Etrumeus whiteheadi)
118. Whiteheadi saagkõhtheeringas (Pristigaster whiteheadi)
119. Wongratana ümarheeringas (Etrumeus wongratanai)

Vinträim ehk vintaloosa (Alosa fallax)

Vinträim, ka vintaloosa, ka atlandi vintaloosa (Alosa fallax), kalaliik heeringaliste (Clupeiformes) seltsi  heeringlaste (Clupeidae) sugukonna aloosade (Alosa) perekonnast.

Inglise twaite shad; prantsuse alose feinte, astouna, caluyau, feinte, finte, lacia, loza, pucelle; saksa Bajeckens, Boje, E¤lft, Finke, Finte, Goldfish, Gurre, Mutterhering, Parpel, Tabarre; kreeka frissa, sardelomana; itaalia cheppia; portugali saboga, saveleta, savelha; hispaania saboga, saboga vera, alosa; taani stamsild; hollandi fint, meivis; soome täpläsilli; läti palede; leedu perpele; norra stamsild; rootsi staksill; vene финта, cельдь-финта

Eestis on kasutatud ka nimetusi: suurräim, suur kilu, täpikala, tipuline, kirju, Peetruse kala, rillkala, krill, shill, shilling, kilushill, kiluema, kiluheeringas, heeringas, kuiv soome heeringas, forell, Riia lahe forell, makrell, kapuska, abluska, kikerik, marilla, shilliräim

"Vintaloosa (Alosa fallax) on kuni 50—60 cm pikk ja 620 g raske. Keha külgedel on peaaegu alati rida tumedaid tähne; lõpusepiisid on esimesel lõpusekaarel 30-80, need on lühikesed ja tugevad; selgroolülisid 55-59; pea madal ja kitsas. Ta on levinud Euroopa ja Põhja-Aafrika Atlandi ookeani poolse ranniku ümbruses Trondheimist (Norra), Islandist, Inglismaast Marokoni, Läänemeres, Vahemeres, ka Mustas meres. Jaguneb 6—8 geograafiliseks siirde- või mageveevormiks (alamliigiks, rassiks)." (Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979)

FishBase: Mere-, riim- ja mageveeline. Parvena. Pelaagilis-neriidne; anadroomne; 10-400 m sügavusel. Pikkus kuni 60 cm (SL), tavapikkus 40 cm (SL), suurim publitseeritud mass 1,5 kg, eluiga kuni 25 a. Pole ohustatud. Vähene äripüük.

 

Aloosade perekonna taksonoomia on olnud pidevas muutumises ja muutused puudutavad ka vinträime erinevaid vorme. Varem alamliikidena käsitletud vahemere vintaloosat (A. f. nilotica) ja ja itaalia aloosat (A. f. lacustris) vaadeldakse nüüd ühise ja iseseisva liigina agone aloosa (Alosa agone); iseisvateks liikideks on saanud ka mageveeline killarney aloosa (varem Alosa fallax killarnensis, nüüd Alosa killarnensis) ning alžeeria aloosa (varem Alosa fallax algeriensis, nüüd Alosa algeriensis). Seevastu alamliike Alosa fallax fallax ja Alosa fallax rhodanensis ei käsitleta enam iseseisvate taksonitena, vaid ühtse liigina Alosa fallax

Sellest tuleneb ka see, et kui 1984 aastal kõneldakse Eesti kalastiku puhul vinträimest kui Alosa fallax fallax'ist (N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984), siis 2003. aastal on vinträim lihtsalt Alosa fallax (Fishes of Estonia. Tallinn, 2003). Muutusi arvestades tuleb suhtuda reservatsioonidega andmebaasides toodud andmetesse vintaloosa leviku kohta - Vahemeres ja Mustas meres on tõenäoliselt tegemist hoopis liigiga Alosa agone, Põhja-Aafrika vetes liigiga  Alosa algeriensis jms.

Kirjeldus

Kehakujult meenutab heeringat, seljauim paikneb suhteliselt eespool, pärakuuime alus on pikem kui heeringal. Pea suhteliselt ümarjas, ninamik teravam kui sugulasliigil aloosal, sabauim sügava sisselõikega. Hambad suulae luudel puuduvad. Ninamiku ülaserva keskel sälk. Alalõug liigestub koljuga silma taga. Silmadel tugevasti arenenud rasvalaug. Lõpusekaaneluul selged radiaalsed vaod. Sabauime mõlema hõlma alusel tugevasti pikenenud soomused, nn alae. Kõhuserval kurgu alt kuni pärakuuimeni hästiarenenud kiilusoomused, mis moodustavad terava kiilu nagu kilul. Soomused ei ole nii kergesti äralangevad kui räimel. Lõpusepiid lühikesed, tavaliselt niisama pikad kui lõpuseliistakud, luustunud. Selg tume (rohekassinine), küljed hõbedased. Külgedel, lõpusekaane ülanurga taga, kulgeb piki keha rida tumedaid täppe, mis võivad olla väga selged, mõnikord ka nõrgalt ja vähearvuliselt esindatud. Harva esineb koguni 2 või isegi 3 rida täppe kõrvuti. (N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984)

 

Vinträimest Eesti vetes

Meil väikesearvuline, paiguti haruldane siirdekala.

Meie jõgedest on teada vinträime tungimist ainult Narva jõkke (vähemalt 30-ndatel aastatel, kuni Narvani. Tähtsamaid vinträime kudemisjõgesid Läänemeres on olnud Neemeni jõgi, kus ta on tunginud 300—400 km kaugusele suudmest. Meil kohatakse sagedamini Soome lahe rannikuvetes, kus üksikutel vinträimerikastel aastatel (näiteks 1938, eriti 1939) ajendas paiguti (Viinistu, Pärispea) spetsiaalse sellele kalaliigile suunatud püügi. Ajutisi kuni paari tsentneri suurusi vinträimesaake olid meie kalurid (lõhemõrdadega) saanud ka Läti NSV piiri lähedastest vetest. Enamikus meie randadest kohatakse aastas vaid paari isendit, vinträimevaestel aastatel mitte ainustki. (N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984)

1938. a kevadel olla kalurite andmetel Soome lahe lääneosas (laulasmaal) püütud pooleteist kg raskusi vinträimi. 

1994. a püüti vinträim pikkusega 47,6 cm ja massiga 902 g.

2010 a maikuus püüti Hiiumaal 1,4 kg massiga vinträim. 

2010. a juunis püüti Pärnus vinträim pikkusega 52,3 cm ja massiga 1,34 kg.

 

Kui eelmise sajandi esimesel poolel püüti vinträime kohati veel sihipäraselt (nt 1948. a Kura lõukast 57,5 tonni), siis tänaseks on vesiehitiste ja saastumise tõttu vinträime arvukus langenud sedavõrd, et töönduslikku püüki ei toimu peaaegu kusagil. FAO statistika põhjal püütakse vinträime aastas kokku vaid kümmekond tonni. Seejuures ei kuulu vinträim kaitstavate kalaliikide hulka, teda peetakse vähima riskiga liigiks (kategooria IUCN 3.1).  

 

Allikad:

Alosa fallax FishBase's 

Vinträim Vikipeedias

Vintaloosa Vikipeedias

Hiiumaa kalurite võrku jäi hiiglaslik vinträim, Maaleht, 04.05.2010

Pärnus püüti Eesti suurim räim Pärnu Postimees, 09.06.2010

Vaata lisaks:

Aloosad (Alosa)