"Pikksabalased asutavad mandrinõlva (500-4000 m) ja ookeani nõgu, mõnes piirkonnas sageli ka shelfi, kus nad ei tõuse kõrgemale kui 150-200 m. Enamik pikksabalasi (umbes 95% kõikidest liikidest) on kohastunud sügavustega 250-2500 m ja ainult väike hulk elab ookeani nõos.
Pikksabalased paistavad silma oma pika, kadumiseni aheneva kehaga, mille lõpp on sageli niiditaoliselt välja venitatud. Selle tõttu kutsuvad inglased neid kalu sageli rotisabadeks (rat-tails). Pärissabauim puudub, ja ainult tagumise kehaosa ärarebimise kohal võib moodustuda ebasabauim. Seljauimi on tavaliselt kaks. Nendest eesmine on lühike, purjetaoline, kahe ogakiirega eesotsas. /---/ Teine seljauim ning pärakuuim on pikad ja ulatuvad keha lõpuni. /---/
Kõhuuimed asuvad kõril, vahetult rinnauime aluste all või nendest pisut eespool. /---/ Soomused katavad mitte ainult kogu keha, vaid ka pead ja paljudel vormidel on varustatud arvukate hambakestega./---/ Peas muutuvad need hambakesed sageli võimsatekis ogadeks, moodustades väga iseloomulikke harju. /---/
Pikksabalaste silmad on suured, mõnikord hiiglaslikud. /---/ Nagu tursklastel, nii asetseb ka enamikul pikksabalastelo alalõual poise, mis mõnikord võib olla väga pikk.
Mõne perekonna liikidel /---/ esinevad kõhul helendavad näärmed. /---/
Pikksabalased on tavaliselt ühtlaselt värvunud, hallikaspruunid, pruunid või süsimustad. /---/
On peaaegu kindel, et pikksabalased võivad tekitada helisid, mis kostavad sadade ja tuhandete meetrite kaugusele. /---/ Pikksabalased elavad ainult ookeanisoolsusega vees, temperatuuril 0-15 kraadi C. /---/
Pikksabalaste liha on üpris vesine, kuid üsna maitsev. Maks on väga rikas rasva ja vitamiinide poolest."1