Ümarmudil (Neogobius melanostomus)

Kirjeldus.

Pikkus 15-25 cm, mass kuni 250 g. Eluiga kuni 4 aastat. Keha on jändrik, üleni kaetud soomustega, mis ulatuvad ka kuklale. Selgelt eristuv küljejoon, mis ulatub ka peale. Keskmise suurusega suu - suunurk ei ulatu silmani.  Noored ümarmudilad on ühtlaselt kiltkivihallid, vanemad isendid on pruuni- ja mustalaigulised. Iseloomulikuks tunnuseks on eesmise seljauime tagumistel uimekiirtel asuv must laik, mis vahel on ümbritsetud kollaka randiga. Pea on reeglina tumedam kui keha, uimed on hallid. Isased on väiksemad kui emased. 

Täiskasvanud ümarmudil on väga sarnane võldasega, kuid teda saab võldasest eristada nii-öelda kokkukasvanud kõhuuime järgi. 

Eluviis. Toitumine

Ümarmudil elab nii soolases kui ka magevees, eelistab riimveelisi veekogusid. Ümarmudil liigub kividel ning teistel pindadel sügavamates veekihtides, kuid elab edukalt ka muudes paikades, sealhulgas avatud liivapinnasel ning suurte veetaimede ehk makrofüütide vahel. Ümarmudilal on hästi arenenud meeleorganid, mis tunnetavad vee liikumist. See omadus aitab neil leida toitu ka täielikus pimeduses, andes neile eelise teiste sama elupaiga kalade ees. Rändkarp, olles külluslikuks toidulauaks, võis soodustada ümarmudila ja teiste Euraasia liikide levikut . Ümarmudila levik Musta mere ning Kaspia mere rannikualadel viitab nende potentsiaalile edestada rannikukalu varjumisel, eriti taimede ning kivise pinnase vahel, samas suudavad nad rännata ka sügavamatesse vetesse, talvel kuni 50-60 meetri sügavusele.

Ümarmudil on tavaliselt öise toitumisviisiga (on ka päevase toitumisega isendeid) ning arvatakse, et nad suudavad märgata oma saaki ainult paigal püsides. 

Peamiseks toiduks on molluskid, koorikloomad, ussid, kalamari, rannakarbid, väiksemad kalad ning putukavastsed. Kevaditi on Sassõki limaanis nende peamiseks toiduks väikesed veeteod ja südakarbid, samal aastaajal toitub ta Rumeenia rannikul Mustas meres hoopis hulkharjasussidest, vähilaadsetest ja mudilate noorjärkudest. 

Sevastoopoli lähedal sööb ümarmudil molluskeid, Karadagi lähedal molluskeid ning kalu. 

Odessa lahes on ümarmudila menüüs 23 liiki. Kevadel peamiselt vahemere rannakarp, Mytilaster lineatus rannakarbiliste seltsist, kakandilised ja ussikesed. Vahemere rannakarp ja rannakarbiline Mytilaster lineatus on aga olulised toitumiseks aastaringselt.  Bentose seast on eelistatuimaks roaks hulkharjasussid.

Levik

Ümarmudila põline elupaik on Ponto-Kaspia vesikond, eriti arvukalt leidub teda Araali, Kaspia, Marmara meres ja sinna suubuvates jõgedes ning Mustas meres. 

Laevade ballastveega on ümarmudil levinud  Läänemerre ja Egeuse merre ning Põhja-Ameerikas Suurde järvistusse.

 

Ümarmudil avastati  Euroopas Gdanski lahes 1990. aastal ning Põhja-Ameerikas Saint Clairi jõest samuti 1990. aastal. Eestis avastati ta esimest korda 1992. aastal Pärnu lahest, ametlikult määrati 2002. aastal Liivi lahest püütud isend. 

Leplikuna erineva toidu ja elupaiga suhtes paljuneb kiiresti ning levib hästi. Nüüd võib ümarmudilat sageli ka Soome lahes kohata, Muuga lahes on ta kalameeste saakides juba rohke. 2012. a tabati esimesed ümarmudilad ka Saaremaa ümbruses.

Paljunemine

Suguküpsus saabub teisel eluaastal kolmandikul emastest ja kahel kolmandikul isastest. Kõik kolmeaastased ja vanemad isendid on suguküpsed. Isased koevad sageli ainult üks kord elus ja surevad kahe-kolmeaastaselt; emased koevad mitu korda elus. 200-3900 marjatera koetakse portsjoniliselt.  Kudemine toimub aprillist kuni septembrini. Marjaterad on ovaalse kujuga. Isane valvab viljastatud marja, vastsed kooruvad 2 nädala pärast.

¹ Leina-uusmudilaks on ümarmudil nimetatud teatmeteose Loomade Elu 4-ndas köites Kalad (Tallinn, 1979) tõlkena liigi teadusnimest Neogobius melanostomus.