Kahvamispüük (lippoaminen)
Ühe kalastusviisina on maailmas olnud kasutusel ja kohati on elujõuline veel nüüdki kahvamispüük, mille puhul kala üritatakse veest kätte saada haarates teda veest kahvaga. Eestis puuduvad andmed selle püügiviisi leviku kohta, kuid üsna suure tõenäosusega on seda kunagi kasutatud ka meie veekogudes, näiteks Pärnu või Narva jõel. Nii on Kalapeedia toimetaja kuulnud jutte näiteks sellest, kuidas omal ajal on Pärnu jõest Sindi paisu eest või kunagisest Sindi vabriku kanalist püütud kevadisel ajal kahvaga meritinti.Meile lähim riik, kus kahvamispüük on veel elujõuline ja ka aktsepteeritud, on soome. Seal on kahvamispüügi nimetuseks lippoaminen, selleks kasutatav kahv aga lippo.
Lippo on pika varrega (kuni 6 m ja enamgi) kahv, mille võrk valmistatakse peenest materjalist (tänapäeval tamiilist).
Peamiseks püügikalaks on siig, kuid kahvatakse ka rääbist, jõesilmu ning vähesel määral ka lõhet (Tornios).
Kahvamispüügi edukuseks peab püüdja tundma hästi püügipaiga põhjareljeefi - lohke, süvikuid, kivide paiknemist. Kahvaga tõmmatakse allavoolu piki jõepõhja, et haarata kahva jões vastuvoolu ujuvad siiad. Edukaks püügiks on tarvis vilumust.
Soome tuntuimaks kahvamispüügi paigaks on Tornio jõel asuv Kukkolankoski, kus on võimalik "kätt proovida" ka turistidel.
Kahvamispüük on levinud ka Soomes laiemalt, püütakse peamiselt sügisel kudema tõusvat siirdesiiga, nt Oulujoe suudmealal. Osades jõgedes (esmajoones neis, kus siia looduslik asurkond on elujõuline) on kahvamispüük keelatud, osades jõgedes (kus on tegemist asustatud siigadega ja kudemine ei õnnestu) on püük lubatud. Mõningatel jõgedel on kahvamispüügiks tarvilik eriluba.
Vaata lisaks:
KahvamineKahv
Siig - kahvamispüük Kukkolankoskil