Merisiig (Coregonus lavaretus lavaretus)

"Kuna süstemaatilised rühmitused on siial sedavõrd raskesti eristatavad, siis ei ole kerge määratleda ka tema areaali (levilat). Üldjoontes piirdub merisiia levik Läänemerega (koos Botnia ja Soome lahe ning Neeva jõega). Meie rannikumeres esineb merisiiga erineva sagedusega ja tundub, et leviku määrab suuresti sobilike koelmualade olemasolu. Tuntumad taastootmisalad on Kuusnõmme, Kihelkonna ja Küdema lahed Saaremaal, Kõinastu ja Kõrkvere piirkond Väikeses väinas, Topu laht Matsalus, Kagu- ja Loode-Hiiumaa, Vormsi piirkond, Soome lahe kesk- ja idaosa, Tõstamaa-Kihnu piirkond ja Ruhnu ümbrus. Siirdesiigade kudealadena on kasutuses peamiselt Pärnu ja Narva jõed. Soome siiauurija H. Lehtoneni andmetel on meres kudevad siiad siirdesiigadest oluliselt paiksemad ja neil on tõestatud vaid piiratud ulatusega rändeid koelmu- ja turgutusalade vahel. Külmalembese riimveekalana on merisiig tundlik hapnikusisalduse languse vastu vees."⁷

Eluviis

Merisiig armastab selget, hapnikurikast ja külma vett. Maimud seevastu taluvad sumbas kasvamisel vett kuni 26 °C ja kasvavad hästi 21–22 °C juures. Merisiig elab keskmistes veekihtides või põhja lähedal. Ta on päevase eluviisiga, eelistab liikuda parves ja võib sooritada piiratud ulatusega rändeid. Üle 100 km pikkusi rändeid võtab harva ette.

Sigimine ja areng

Suguküpsus saabub emastel 4–5 aastaselt (isendite pikkus 35–40 cm) ja isastel aasta varem (pikkus 31–35 cm). Kudemine algab tavaliselt oktoobri keskel, kui vee temperatuur on kuus kuni seitse kraadi ja lõppeb detsembri algul. Kudemispaikadeks sobivad kivise ja kruusase põhjaga, setetevabad ja lainetuse otsese mõju eest hästi kaitstud merelahed. Koelmud on reeglina 0,5 kuni 2 m sügavusel. Ruhnu ümbruses koeb siig isegi umbes 15 m sügavusel.

Merisiig koeb korduvalt, erinevate partneritega ja kas siis ainult videvikus või öösel. Kudemist on jälgitud Rootsis suures akvaariumis. See toimub õhtuhämarikus ja öö algul. Emas- ja isassiig hoiduvad küljetsi tihedalt teineteise vastu. Kalade koospüsimist soodustab keha kattev kare helmeskate, mis on isasel tugevam ja emasel nõrgem. Siiapaar ujub vastuvoolu, poolviltu põhjast veepinna suunas, uimed laiali ja sabad allapoole ripakil. Kalad ujuvad jäigalt ning nende liigutused on puised.

Kudemine marja ja niisa heitmine leiab aset põhjast kõrgemal, üsna veepinna lähedal. Keskmine emassiig väljutab korraga 50-300 marjatera. Kudejad tekitavad järsult liikumissuunda muutes veekeeriseid, mis paiskavad allavajuvad marjaterad laiali. Sellise tegevusega kaasnevad tihti erilised vurtsatavad helid. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Suurimad marjaröövlid on siiad ise. Jälgides liigikaaslaste paaritumist, söövad nad põhjalaskuvaid marjateri.

Küpse marjatera diameeter on 2,5–2,8 mm ja marja hulk on enamasti 12 000–40 000 marjatera. Viljastatud marjaterad muutuvad õrnalt kleepuvaks, nad vajuvad põhja ja hauduvad kevadeni. 1,1–1,4 cm pikkused vastsed kooruvad pärast jää sulamist. Vastsed hoiduvad kohe parvedesse ja suhteliselt väikese rebukoti tõttu on nad ka head ujujad. 1–2 päeva pärast on nad suutelised haarama väiksemaid zooplanktereid. Kuna vastsed on raskesti märgatavad ja pea-aegu läbipaistvad, siis ei satu nad kergesti röövkalade saagiks. Poolteist kuud pärast koorumist muutuvad vastsed maimudeks ja neil arenevad välja uimed ning soomuskate.

Loomade elu, 7. kd Kalad. Tallinn, 1979