Põhja-atlandi hõbekala (Argentina silus)

Eristustunnused: 

soomuseid küljejoonel 64-69; alumisel lõpusekaarel 11-17 lõpusepiid.

Kirjeldus:

Suhteliselt pikk ja hõbedane keha, seljalt tumedam, pisike suu, pea külgedel suured silmad, väike rasvauim. Äsjapüütud kalal on värske kurgi lõhn.

Levila:

Elab Põhja-Atlandis, levinud Norra, Taani, Islandi, Suurbritannia, Iirimaa ja Lääne-Kanada vetes, leidub ka Prantsusmaa, Portugali, Venemaa ja USA rannikuvetes.

Eluviisist:

Väga aeglase kasvuga: 60 cm pikkuseks kasvab alles 25. eluaastaks. Maksimaalne eluiga 35 a, pikkusrekord 70 cm.

Suguküpseks saab alles 9-12 aastaselt. Koeb kevadel, märtsist maini, 3500-7500 võrdlemisi suurt marjatera. Arenev mari on pelaagiline, punase õlitilgaga ja püsib 300-400 m sügavuses.

Suguküpsed kalad elavad parvedena põhja lähedal 150-600 m (kuni 1440 m) sügavuses, sügisel ja talvel tulevad madalamasse vette.

toituvad planktonist, väikestest krevettidest, kalmaaridest, kammloomadest, samuti pisikaladest.

Põhjaatlandi hõbekala püütakse ka töönduslikult, kuid saagid ei ole suured, kuna aeglase kasvutempo, hilise suguküpsuse ja väikese viljakuse tõttu on tal madal taastootmisvõime. Toidukalana hinnatud: liha on valge, õrn ja maitsev.

"Argentiin on eriti hea praetult ja suitsutatult. Teda võib praadida tervelt või fileeks töödelduna. Praetud argentiini võib marineerida ja anda lauale külmalt. Maitsvad on ka argentiinist valmistatud kotletid ja frikadellid. Eriti soovitatav on teda kasutada dieettoiduks mao- ja maksahaigetele.

Nõrgalt soolatud argentiin on meeldiva ja pikantse maitsega. Ta asendab külmlaual edukalt meriforelli."¹ 

  

Aastane väljapüük 2003-2010 vahemikus 894-10662 tonni. Püüdjaiks Holland ja Norra.