Sägalisi jagatakse 29 (34) sugukonda, milledesse kuulub kokku umbes 1200 liiki.
Sägalised on oma ehituselt väga lähedased karpkalalistele ja kunagi peetigi neid viimaste alamseltsiks, kuid sägalised erinevad karpkalalistest siiski tublisti. Sägadel puuduvad tõelised soomused, keha on neil paljas või kaetud luuplaadikestega. Suu ümber on tavaliselt mõni paar poiseid. Paljudel esineb rasvauim, mis sarnaneb lõhelaste ja haratsiinlaste rasvauimega. Sägalistel on avaujupõis (ühenduses neeluga).
Paljud tunnused annavad tunnistust selle seltsi iidsusest. Näiteks mõnedel sägalistel paiknevad nahaluud peas pindmiselt, real liikidel on kolju peal nn pineaalava epifüüsi (mandunud valgustundliku elundi, mida võib nimetada ka kolmandaks silmaks) jaoks. Võivad esineda hai hammastega sarnanevad nahahambad. Rinna- ja mõnikord ka teistes uimedes on sägadel tugevad ogad.
Paljud ehitavad pesa ja hooldavad hiljemgi lõimetist, näiteks hammassäga (Arius) ja haudesäga (Galeichthys felis) kannavad mune kuni vastsete koorumiseni suus.
Sägalisi on väga mitmesuguseid. Nende hulgas on 300 kg kaaluvaid hiiglasi (harilik säga) ja kahesentimeetriseid kääbuseid, rööv- ja lepiskalu, parasiite, elektrielundiga vorme (elektrisägalased), soode ja kärestikuliste mägijõgede elanikke. Mõned on võimelised roomama kuival ja hingama atmosfääriõhku (näiteks niiluse angersäga (Clarias anguillaris) või Amasoonia soodes elav ogasäga (Doras)), teised elama maa-alustes veekogudes (satuvad ka arteesiakaevudesse). Ainult meri on neile võõras, seal elab vaid 2 sugukonda (hammassägalased ja angersabasägalased), ülejäänud elavad magevees. Ka ei armasta sägalised madalat temperatuuri, mistõttu neid esineb põhjapoolsetes vetes harva.
Enamik sägalistest elab Lõuna- ja Kesk-Ameerika, Aafrika ja Aasia troopilistes ning subtroopilistes piirkondades. Austraalia ja Madagaskari jõgedes sägasid ei ole peale nende, kes on sekundaarselt merest magevette elama asunud. See rühm kujunes välja ilmselt hiljem, kui nimetatud massiivid muust maismaast eraldusid.
Vaatamata sägaliste hämmastavale mitmekesisusele võib nende eluviisis leida ühiseid jooni. Enamik liike on halvad ujujad, kes ei soorita pikki rändeid. Peaaegu kõik sägalised on röövkalad, söövad väikesi kalu ja teisi peamiselt põhjas elutsevaid veeloomi. Taimtoidulisi vorme on väga vähe. Nägemine ei mängi sägadel toidupüüdmisel kuigi suurt osa. Tunduvalt olulisem on kompimine, mille tähtsaiks elundeiks on poised. Sägaliste hulgas on palju öise eluviisiga liike ning röövvorme-varitsejaid.
Sägaliste hulgas on palju väärtuslikke tööndus- ja akvaariumikalu (akvaariumikaladena on tuntud eeskätt liigid perekonnast Corydoras).
Suurimad sägalised kuuluvad sägalaste (Siluridae) sugukonda, nad elavad Euraasia veekogudes (v.a Jäämere jõed). Sägalasi on umbes 10 perekonda ja 20 liiki, tuntuim on Eesti ja ka Euroopa suurim mageveekala säga. Peale sägalaste sugukonna on Euroopas esindatud ka kärpsägalaste (Ictaluridae) sugukond. Sellesse sugukonda kuuluvaid liike on toodud Euroopasse Põhja-Ameerikast (esimest korda 1870. aastal) ja need on nüüd laialt levinud.