Narva veehoidla
Ida-Virumaal, Narva linna ja Vaivara valla juures asuv paisjärv. Mitteavalik veekogu
Järve läbib Narva jõgi
Järve suubuvad Balti SEJ kanalid, Pljussa, Pkata (Peda), Musta- ja Kulgu jõgi.
Piiriveekogu, millest 4/5 asub Venemaa territooriumil.
Veepeegel keskkonnaregistri andmetel 10 553,6 ha, 53 saart 460 ha, pindala kokku 11 013,6 ha*, kaldajoon 209 484 m, keskmine sügavus 1,9 m, suurim sügavus 9 m
Veevahetus: 34 korda aastas
Keskpunkti koordinaadid:
|
Ristkoordinaat |
Kraad, minut, sekund |
X |
6580506 |
59°17'42" N |
Y |
739475 |
28°12'19" E |
Ida-Eesti vesikond - Viru alamvesikond
Suurtaimerikas järv
KKR kood: VEE2015410
Narva veehoidla. Foto: pr.pohjarannik.ee
Narva veehoidla on Narvast lõunas Eesti ja Vene piirile 1956. a. rajatud tehisveekogu, mille absoluutne kõrgus on 25 m ja pindala ümmarguselt 200 ruutkilomeetrit. Veehoidla suurm sügavus on Narva jõe endise sängi kohal kuni 15 m (tammi lähedal 8 m), keskmine sügavus 1,8 m. See ida-lääne suunas piklik sopiline veekogu rajati soostunud aladele, kus leidus rohkesti soometsi ja raba. Eriti kaugele itta ulatub nüüd tugevasti muust veehoidlast eraldunud Pjata laht. Veehoidla kaldad on peaaegu kõikjal madalad, kaetud metsa või võsaga. Saari on vähe ja nad asuvad Narva jõe suubumiskoha läheduses. Palju leidub veepinnale kerkinud turbasaari. Veekogu põhjakaldal asub Narva linn, lõunakaldal Pljussa jõe ääres Slantsõ asula, loodekalda juures on kaks hiiglaslikku soojuselektrijaama oma suurte tuhaväljadega.
Veehoidla on tugeva läbivooluga: vesi vahetub 34-35 korda aastas. Kõige suuremal hulgal toob vett sisse Narva jõgi, lisaks Pljussa, Pjata, Must- ja Boroni jõgi. Väljavool on Narva hüdroelektrijaama juurdevoolukanali kaudu Narva jõkke. Narva jõgi on tõkestatud enam kui 200 m pikkuse ja 9,2 m kõrguse tammiga. Veehoidlasse voolab vett ka Rohelisest järvest.
Vesi on veehoidla avaosas suvel rohekaskollane, talvel palju tumedama värvusega, suvel vähese kuni keskmise (0,3-2,5 m), talvel keskmise (2,5-2,7 m) läbipaistvusega, hästi segunev ja soojenev (kuni 23 kraadini). Veehoidla eri osad on üsna erineva hüdrokeemilise re¼iimiga. Suvel on vesi üldiselt hapnikurikas, eriti veehoidla lääneosas, mis on Narva jõe muju all. Veehoidla idaosas on hapnikure¼iim halvem, eriti talvel, mil siin valitseb hapnikupuudus.
Juba varsti pärast veehoidla rajamist muutus see väga taimestikurikkaks (1968. a. loendas R. Laugaste 28 liiki taimi).
Veehoidla on kalarikas, eriti oli ta pärast selle rajamist, mil massiliselt sigines haug. Nüüd on haugi arvukus vähenenud, kuid püütud isendid on suured. Palju on ahvenat, särge, roosärge ja nurgu. Üldse kuulub siinsesse kalastikku umbes 30 liiki. Oma kalarikkuse eest võlgneb veehoidla tänu Peipsile, mis varustab teda kvaliteetse vee ja kaladega.
Veekogul pesitseb kühmnokk-luik. Nimetamisväärselt palju on ondatrat. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/
Kaldad madalad, sopilised, palju veealuseid rampu - veehoidla rajamise ajal põhja jäänud põõsaid ja puid. Esinevad ahven, särg, nurg, roosärg, tõugjas, säinas, turb, teib, haug, latikas, viidikas, tippviidikas, harvemini angerjas, kiisk. /Õngitsemine. Tln., 2003/
*Kalapeedia toimetaja märkus: Keskkonnaregistris toodud veehoidla pindala (110 km2) on oluliselt väiksem Eesti Entsüklopeedias toodud pindalast (191 km2). Toimetajale pole teada, kas see on tingitud looduses toimunud muutustest (nt Venemaa alale jäävate pikkade lahesoppide eraldumine) või erinevast pindala arvestamise metoodikast. Tõenäoliselt tasub tõesemateks pidada KKR andmeid kui hilisemaid (2009).
Allikad:
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
Eesti Entsüklopeedia, 6 kd. Tln., 1995