Pärimus: Sirtsi soo
Sirtsi väikest metsaküla on kirjalikes allikais mainitud esmakordselt 1492. a. Külast lääne pool asub üks Virumaa suuremaid soid - 50 ruutkilomeetri suurune Sirtsi soo, mis on kuulutatud sookaitsealaks.
Möödunud sajandeil kulges üle Sirtsi soo tähtis talitee - nn. Virutee, mille kaudu käidi Kesk-Eestist Narvas ja Peterburis. Oli tavaks saanud, et Püssi mõisaomanik ajas Tagamaa külast kuni Kriivisaareni soo peale oma esimesed jäljed, Reola mõisnik tegi sedasama omapoolsel soo-alal.
Varasemal ajal oli liiklus Viruteel küllalt elav, kuid Tallinna-Narva raudteeliini avamisega kaotas oma tähtsuse. Kohalikeks vedudeks kasutati seda teed veel 20. sajandi alguses.
Tänapäevani räägitakse muistsetest sõjateedest Sirtsi ja Tagamaa, Piilse ja Rääsa vahel. Teatakse Sirtsi soo laukaisse vajunud viinavaatidest, taliteelt leitud sepaalasitest.
Üks saar suure soo peal saanud Neitsisaare nime, sest siit leitud eksinud noor marjakorjaja. Ruunassaare nimi tulnud sellest, et siin tapnud mahalangenud mänd Roela meeste hobuse. Ammustel sõjaaegadel pakkunud siinsed metsad pelgupaika paljudele põgenikele.
Sirtsi sooga on seotud ka mitmed Kalevipoja lood.
Kalevipoeg olevat selle soo ühe söömavahega üles kündnud. Arvanud ise, et eks see üks vabadiku kapsaaed ole.
Teinekord tulnud laudadega, tahtnud soo peale tuuleveskit ehitada. Aga kuradid kiskunud riidu. Kalevipoeg hakanud neid laudadega vemmeldama, algul lapiti, aga siili õpetuse peale ikka serviti.
Allikad: