Tobiased (Ammodytes)
tobiased (Ammodytes)
Tobiaslaste sugukonda (Ammodytidae) kuuluv kalade perekond, millesse kuulub 5-6 liiki.
Tobiased elavad Atlandi ja Vaikse ookeani põhjaosas ning Põhja-Jäämeres. Elutsevad parvedena ranniku lähedal 5–40, harvem kuni 120 m sügavuses.
Tobiaste ladinakeelne perenimi Ammodytes on tuletatud kahest ladinakeelsest sõnast: ammos – 'liiv' ja dytes – 'niklama'. Viimane tähistab selle perekonna esindajate erilist käitumist. Nimelt uuristavad tobiased end vähimagi ärrituse korral, aga ka puhkushetkedeks kiiresti liivasesse pinnasesse.
Eesti kontekstis pakub meile huvi ka tobiaslaste sugukonda kuuluv suurtobiaste perekond Hyperoplus, millesse kuulub kaks kalaliiki - üks neist, suurtobias, elab ka meie vetes.
Perekond suurtobiased Hyperoplus
Hyperoplus immaculatus (Corbin, 1950).
Hyperoplus lanceolatus (Le Sauvage, 1824), suurtobias.
Tobiaste perekonnas on järgmised liigid:
Ammodytes americanus, - Atlandi ookeani loodeosas
Ammodytes dubius, - Atlandi ookeani loodeosas
Ammodytes hexapterus ehk vaikse ookeani tobias, - Vaikse ookeani põhjaosas Koreast ja Kaliforniast põhja poole, samuti Põhja-Jäämeres
Ammodytes marinus ehk meritobias, - Lääne-Euroopas, ka Läänemere lääneosas
Ammodytes tobianus ehk väike tobias ehk nigli, - Euroopas, sealhulgas Eestis
Vaikse ookeani tobias jaguneb kaheks alamliigiks: ookeani lääne- ja põhjaosas Ammodytes hexapterus hexapterus ning idaosas Ammodytes hexapterus personatus. Neid on peetud ka eri liikideks.
Suurtobiaste perekonnas on liigid:
Hyperoplus immaculatus (Corbin, 1950).
Hyperoplus lanceolatus (Le Sauvage, 1824), suurtobias.
Tobiased on väikesed kalad pika ja peenikese kehaga, koonilise teritunud peaga, pika selja- ja pärakuuimega, sabauimega, millel on väljalõige, ning madalal paiknevate paarisuimedega. Keha on kaetud peenikeste kaarsoomustega. Keha külgedel on viltused ristikurrud. Kõhuuimed puuduvad. Nende selg on tavaliselt tume, sinakasroheline, küljed ja kõht on hõbedased. Nende pikkus on 12–20 cm.
Tobiaste peamise toidu moodustavad planktilised vähid ja tõruvähkide vastsed.
Tobiaste marjaterad on demersaalsed, veidi ellipsoidsed ja kleepuvad liivaterade külge. Nende vastsed on pelaagilised ja ilmuvad massiliselt planktonisse.
Veel hiljaaegu seisnes tobiate peamine töönduslik tähtsus nende kasutamises oivalise elussöödana tursklaste püüdmisel õngejadadega. See tähtsus on tänapäeval kadunud, sest tursklasi püütakse tänapäeval traaliga ja elussööta enam ei vajata. Seevastu on väikeseid kalu üha rohkem hakatud kasutama toiduks ja kalajahu valmistamiseks. Seetõttu on tobiased kui massilised kalad omandanud ka iseseisva tööndusliku tähtsuse. Neid püütakse Euroopas, Koreas ja Jaapanis.
Kuidas väiketobial ja suurtobial vahet teha?
— Väiketobiase pikkus küünib 10-20 cm, suurtobias kasvab 20-40 cm pikkuseks.
— Suurtobiase suu avamisel ei tungi ülalõua vaheluu ette. Väiketobiasel liigub vaheluu nagu lõõts ettepoole lahti.
— Suurtobiase ninamikult leiame kaks tumedat laiku, mis väiketobial puuduvad.
Ülemine suurtobia, alumine väiketobia suu. Joonis N.Mikelsaare raamatust "Eesti NSV Kalad"
Vaata lisaks:
väike tobias (nigli, väiketobias)Tobiaslased (Ammodytidae)