tuulekala (pärimus)
Eesti rahvapärases ihtüonüümikas võivad tuulekala nimetust kanda õige mitmed kalaliigid. Need on väliselt mõnevõrra sarnased, iseloomuliku peene, nõelja (madu, nõela või nöörijuppi meenutava) kehakujuga kalad, tuulehaugiliste seltsi kuuluv tuulehaug Belone belone, ogalikuliste seltsi esindajad merinõel Syngnathus typhle, madunõel Nerophis ophidion ja ka neist veidike tüsedamad raudkiisk Spinachia spinachia ning ahvenaliste seltsist väiketobias ehk nigli Ammodytes tobianus ja suurtobias Hyperoplus lanceolatus (vt Mikelsaar 1984: 256-259; 288-295; 335-343). Seos tuulega ilmneb suures osas nende kalaliikide rahvapärastest nimetustest: tuulekala, tuulehavi, tuulenõel, tuuleling, tuulenool, tuuleuss, tuuleving, tuulevink, tuuleviu, tuuleviuk, tuulingas, tuulenäitaja jts (Mäger 1973: 45-46; Mikelsaar 1984: 426). Soomes nimetatakse suureks ja väikeseks tuulekalaks (isotuulenkala, pikkutuulenkala) tobiaid (niglisid); analoogne on seletus Häädemeestelt: Nigli on pikk ja õige peenike, orataoline kala, vist sama, mida ka tuulenõela nime all tuntakse. Rahvapärased nimetused ei tarvitse olla liigispetsiifilised - ühte ja sama nime kasutatakse piirkonniti eri kalaliigi kohta või siis ei eristata neid liike üksteisest. Näiteks usja kehaga silmusid on teinekord samuti tuulekalaks nimetatud.
Tuulekala koondportree annab kirjeldus põhjarannikult: Vahel leiavad kalamehed räimi püüdes räimeste hulgast kala, mis on niidi jämedune, umbes jala pikkune, ussi sarnane, imeväikese peaga. Kalamehed nimetavad seda olevust tuulenõelaks. ERA II 199, 187 (13) < Haljala khk, Vihula v - A. Rootalu (1938).
Tuulekalu kasutatakse nagu kuivatatud merehärgagi, tuule suuna teadasaamiseks: Nie tuuleviugud näütäväd kohe, ku kuo tuod, kust puold tuul on, neh kierdäväd nenä tuule puole rippujes (Kuusalu). Raudkiisa kasutamise kohta leidub märge Mikelsaare raamatus (1984: 290): «Majanduslikku tähtsust ei ole. «Külmatõve kalana» on rahva jutu järgi soovitatud külmetumise korral tema tuhka sisse võtta, «tuulenäitajaks» aga nööriga lakke riputada(!).» Kuivatatud tuulekala ülesriputamine tuulelipuks on meremeeste ja rannaperede tava; samuti on toimitud nn ilmakalaga (saksa k Wetterfisch) nt Taanis (HDA IX: 520). Kalade seosesseviimisele tuulesuuna näitamisega on nähtavasti põhjust andnud lõunapoolsete merede asukate (kuuluvad samasse tuulehaugiliste seltsi) - pääsukalaliste sugukonna esindajate kohastumuslikud iseärasused - võime mõnda aega õhus püsides «lennata» (vt Loomade elu 4: 1979: 264-266). Hüppeid veest välja teevad ka parves liikuvad tuulehaugid, otsekui suunda näidates. Madu- ja merinõela puhul tuleks vististi suunanäitamiseks pidada nende püstist ujumisviisi ja omadust saba abil vetikate külge kinnitudes end kestvalt püstasendis veehoovusest kaasa tõmmata lasta (vrd Mikelsaar 1984: 293). Tõenäoliselt nimetatakse neid tuulekaladeks siiski vaid noolja kehakuju, mitte käitumuslike iseärasuste pärast.
Rohekate luude ja pika nokataolise ninamikuga tuulehaug (ka: nokahaug) on püügikala, kes ilmub meie rannavetesse enne jaanipäeva. Rannakalurid otsustavad selle järgi, kauaks räimepüüki on: kui tuulekala esinema hakkab, on pool räimet veel ees (Püha); kui tuulekala püütaks, siis üteldaks sedamoodi, et see kevade on silgupüük läbi (Käina)
Allikas:
Mall Hiiemäe. Kakskümmand kaks kala eesti rahvausundis.