Eesti jõed
Eesti jõed on Eesti territooriumil asetsevad või seda läbivad vooluveekogud.
Veelahkmete järgi on jõed jaotatud nelja vesikonna vahel:
Narva-Peipsi vesikond (15 620 km2)
Soome lahe vesikond (9942 km2)
Väinamere-Riia lahe vesikond (Liivi lahe vesikond) (14 468 km2)
Saarte vesikond (4140 km2)
Narva-Peipsi, Soome lahe ja Liivi lahe vesikonna jõed saavad alguse Pandivere kõrgustiku laialdase karstiala nõlvadelt.
Veemajanduslikult jaotuvad jõed kolme vesikonna vahel:
Lääne-Eesti vesikond
Ida-Eesti vesikond
Koiva vesikond
Vt ka Eesti vesikonnad
Eesti jõed on suhteliselt lühikesed ja veevaesed. Jõestik on tihe. Äravool moodustub põhiliselt vabariigi territooriumil.
Üle 10 km pikkuste jõgede võrgu keskmine tihedus on 0,23 km/km2, seejuures Liivi lahe vesikonnas 0,27 km/km2, Soome lahe vesikonnas 0,22 km/km2, Narva-Peipsi vesikonnas 0,23 km/km2 ja saartel 0,11 km/km2. Kõige hõredam – 0,05 km/km2 – on vetevõrk Pandivere kõrgustikul, sest pinnas on karsti tõttu väga hea läbilaskevõimega ja ei soodusta vooluvetevõrgu kujunemist.
Pandivere kõrgustiku võlvil puudub vooluvesi 1375 km2 suurusel maa-alal.
Üle 100 km pikkuseid jõgesid on 9, neist pikim on Võhandu jõgi (162 km), millele järgnevad Pärnu jõgi, Põltsamaa jõgi, Pedja jõgi, Kasari jõgi, Keila jõgi, Piusa jõgi, Pirita jõgi ja Navesti jõgi.
Üle 1000 km2 valgalaga jõgesid on eestis 15. Suurim on Narva jõe valgala (56 200 km²), millele järgneb Emajõgi. Peaaegu tervikuna Eestis paikneva Emajõe valgala moodustab Vabariigi pindalast 22%.
Veerikkaid jõgesid on Eestis vähe. Ainult 13 jõel on aasta keskmine veehulk üle 10 m3/s. Veerohkuselt on esikohal Narva jõgi. Eesti jõgede äravoolust voolab 23% Soome lahte, 43,6% Liivi lahte, 33% Peipsi järve ja Narva jõkke ning 0,3% Venemaale ja Lätisse.
Soome lahe vesikonnas ja saartel on jõgede pikiprofiili kuju astmeline; ülem- ja keskjooksul on lang väike, alamjooksul suur. Paekaldal moodustuvad joad (Narva, Jägala, Keila ja Valgejõel). Vastavalt klindi kõrgusele väheneb lang alamjooksul idast läände. Suudmealal on lang väiksem neil jõgedel, mis voolavad sügavates kvaternaarieelsetes orgudes (Vääna, Pirita, Valgejõgi jt).
Liivi lahe vesikonna jõgede pikiprofiil on sujuv. Nende lang väheneb suudme suunas.
Narva-Peipsi vesikonna jõed on territooriumi põhja- ja lõunaosas erinevad.
Lõuna-Eesti kõrgustikelt algavate jõgede suurim langus jääb nende ülem- ja keskjooksule.
Pandivere kõrgustikult Peipsi järve voolavad jõed on astmelise pikiprofiiliga, põhiline langus on kõrgustiku piires.
Saartel on vähese languga väikesed jõed ja ojad.
Eesti suurima langusega jõgi on Piusa, mille lähte ja suudme absoluutse kõrguse vahe on 208 m. Suurim lang (keskmine langus) on Soome lahte suubuval Mustojal 3,5 m/km, väikseim Emajõel 0,04 m/km, kus langus 100 km kohta on kõigest 3,7 m.
Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste (salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja-Eestis ja saartel. Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt). Pandivere piirkonnale on iseloomulik maapealsete ja maa-aluste jõgede valgalade piiride erinevus.
Troofsuse ja orgaaniliste ühendite sisalduse alusel jaotatakse Eesti jõed Arvi Järvekülje järgi 8 hüdrobioloogilisse tüüpi:
oligohumoossed-oligotroofsed jõed,
polühumoossed-oligotroofsed,
oligohumoossed-mesotroofsed,
polühumoossed-mesotroofsed,
oligohumoossed-eutroofsed,
polühumoossed-eutroofsed,
oligohumoossed-hüpertroofsed,
polühumoossed-hüpertroofsed
Allikad:
Vaata lisaks:
JõgiEesti jugade loend (alfabeetiline)
Eesti jõgede loend
Eesti vesikonnad