Tambanokano, ürgne hiigelkrabi Filipiinidel Mindanao ja Mandaya mütoloogias. Tema isa on Päike ja ema on Kuu. Päikesel ja Kuul on lapsi, kuid Päike oli Kuu peale sageli vihane. Ühel päeval muutus Päike eriti raevukaks ja hakkas Kuud taga ajama. Kuu jooksis minema, kuid Päike hakkas teda jälitama ja nii nad jooksevad tänaseni, mõnikord lähenedes üksteisele, kuid mitte kunagi enam kokku puutudes.
Kuu ja Päikese esiklaps oli inimesekujuline olend, kes säras nagu täht. Päike aga vihastas, tappis oma poja, lõikus pisikesteks tükkideks ja puistas tükid öötaevasse kus need nüüd tähtedena helendavad.
Kuu ja Päikese laps Tambanokano elab tohutusuure krabina ookeani sügavustes. Iga kord, kui ta oma silmad avab ja sulgeb, sähvib taevas välk. Tambanokano eluasemeks on tohutu auk ookeanipõhjas. Kui ta seal viibib, on ookeanis veetase kõrgel, kui ta sealt väljub, tormab aga vesi sellesse auku ja tekib mõõn. Tammbanokano liikumine mööda merepõhja tekitab merepinnale laineid.
Nii nagu tema isa, nii on ka Tambanokano millegipärast sageli Kuu peale vihane. Siis tõuseb ta mere kohale ja püüab Kuud alla neelata. Kui inimesed seda näevad, siis hakkavad nad gonge taguma ja karjuma et krabi tagasi merre peletada.
Juuli, 2024