Meremeeste uskumused
Uskumused ja hoiakud pärinevad purjelaevade ajastust, mil meresõit sõltus täielikult ilmastikust ja meremehe ümber toimusid nähtused, mida ta ei osanud seletada ning mis ta omistas üleloomulikele jõududele. Oldi veendunud, et mingi kombetäitmisega (või millegi tegemata jätmisega) on võimalik saavutada üleloomulike jõudude soosiv suhtumine. Nii tekkisidki uskumused, mis meritsi levides muutusid harilikult rahvusvaheliseks ja on mingisuguse kombetäitmistena kasutusel siiani. Enamik uskumusi seostuvad meremehe tähtsaima tööpaiga ja koduga - laevaga. Kõik algas laeva ehituseks vajalike puude langetamisest, rahvatarkus segunes seal müstikaga.
Laeva ehitamisel asetati masti kanna alla väärismetallist münt - see ohver pidi hoidma laeva õnnetuse eest; võimaluse korral sobitati laeva tükike puud, mille küljes oli rippunud poodu (uskumuse kohaselt ei upu see, kellele saatus on määranud poomissurma).
Eesti randlased panid täävi sisse viljateri, et laev paremini vett lõikaks.
Meresõidu koidikul ja hiljemgi toodi aluse vettelaskmisel jumala(te)le inimohver ja laeva pardaid niisutati inimverega. Selle kauge aja kaja on laeva nimepanekul ('laevanimi) vastu laeva parrast purustatav ðampanjapudel. Nimi ei tohtinud olla väljakutse merele või kirikule, seepärast ristiti laevad kristlikes maades meelsasti pühakute nimedega, ka vöörikujudeks olid enamasti pühad mehed ja naised (Julge erand oli klipper „Cutty Sark“, mis sai nime ðoti legendidest tuntud noorelt ja võluvalt nõiatüdrukult Nennie Cutty Sarkilt 'lühike särk').
Usuti ka, et paljastatud käsivarte ja rindadega naisi kujutavad vöörikujud vaigistavad tormist merd. Väga halvaks endeks peeti sellise kuju kaotsiminekut tormis või lahingus.
Äärmiselt vastumeelselt mindi muudetud nimega laevale, sest nimevahetamiseks pidi olema mingi tõsine põhjus ja see tegi valvsaks; umbusku tekitas ka raske mereõnnetuse läbiteinud laev. Kui laeva vettelaskmisel tekkis mingi tõrge või tabas laeva esimesel reisil ebaõnn, siis sellisele alusele mindi vaid parema võimaluse puudumisel.
Saates mehi pikale reisile, paitavad inglise naised veel nüüdki nende sinist madrusekraed - ehk on meri siis meeste vastu sõbralikum. Mehed ise uskusid rohkem oma kehale kantud omapärastesse talismanidesse - tätoveeringutesse ('tätoveerimine).
Sadamas teel laeva vältisid mehed kohtumist naistega, ka laevas ei tähendanud naine head (nagu vaimulikki).
Paljud kaptenid hoidusid sadamast väljumast esmaspäeval ja reedel ning kell 12 öösel (vaimude tund). Esmaspäev oli pühendatud Kuule (ingl Monday, mida on iidsetest aegadest peetud nõidusliku võimuga taevakehaks. Nii pidavat kuuvalguses langetatud laevapuit tormis murduma ning paljapäi kuukiirtes laevatekil seisvad meremehed varakult halliks minema jms. Reede oli pühendatud Veenusele ja ka põhjamaa Freyjale (ingl Friday, kelle võimkonda kuulub surm; lisaks oli reede Kristuse surmapäev. Eriti ohtlikuks peeti esmaspäeva ja reede sattumist 13. kuupäevale.
Laupäeval või pühapäeval alustatud merereis pidavat aga õnnelikult lõppema
Kuigi usuti kotermanni kaitset, viskas mõni kapten enne ookeani ületamist oma mütsi tuulepealsest pardast merre (arvat. kauge kajastus aegadest, mil tuulejumala soosingu saamiseks visati merre inimpea). Saarlased (ja ilmselt teisedki Läänemerel seilajad) võtsid keskajal laevale kaasa oma koduussi - nastiku (kodukaitsja ja varanduse valvaja) - või kuivatatud ussi kehatükke.
Tuulevaikusest loodeti üle saada lausumise, vandumise või vilistamisega või sellega, et noor ja süütu meremees kraabib 3 korda besaanmasti.
Laeva sees oli vilistamine keelatud - tuli olla ettevaatlik, et tuult külvates ei lõigataks tormi. Ka võis vilistamine esile kutsuda vastutuule. Kes tormi ajal vilistas, see saadeti karistuseks vahi lõpuni masti. Tuulest ei tohtinud laevas kõvasti rääkida, siis võis ta hoopis vaibuda. Laevajuhte, kel alati tuultega vedas, kahtlustati olevat liidus kuradiga (taolistel kaptenitel arvati puuduvat oma vari. Kohtumine merel “Lendava Hollandlasega“ tähistas alati õnnetust. Tormist merd, mis ähvardas laevahukuga, püüti aegade hämaruses lepitada mereohvriga - selleks valiti keegi laevas olijaist ja heideti merre. Nii juhtus ka Piiblist tuntud 'Joonaga.
Erilised suhted on meremeestel olnud loomade ja müütiliste olenditega. Vanad kreeklased tegid oma laevaninadele delfiinipäid kujutava maalingu, uskudes nii delfiinide omadusi kanduvat üle laevadele. Viikingite laevade (drakkarite; 'viikingilaev) hirmu äratavad draakonipead pidid vaenlastes tekitama hirmu ja õudust.
Veel 19. saj. löödi kurjade vaimude peletamiseks grootmasti mõni hobuse kabjanael või naelutati sinna hobuseraud. Hobune laeva kaitsevaimuna pärineb foiniiklastelt, kes oma laevade vööre kaunistasid puust nikerdatud hobusepeadega. Hiljemgi on laeva isikustatud hobusena (laev = laineratsu).
Et laev oleks kiire ja kergelt juhitav, naelutati kliiverpoomile mõõkkala mõõk (ka hai uimed või albatrossi tiivad), masti hai uimed ja ahtrisse saba. Heaks endeks olid laeva saatvad delfiinid, keda arvati ligi meelitavat meremeeste laulud ja pillimäng; haide nägemine seevastu ei tähendanud head - laeva jälitavat haid usuti ette nägevat kellegi surma (et siis 'merematuse puhul sellest osa saada).
Rottide lahkumine laevalt ennustas kindlalt laevahukku. Ja vastupidi - kui Eesti randlased tormis laevapragudest lutikaid leidsid, uskusid nad laevahuku veel kaugel olevat.
Saarlaste esivanemad võtsid meresõitudele kaasa omapärase nõiakoti, mis sisaldas kuivatatud ussipäid ja küla kõikide uksepiitade ja paatide küljest lõigatud laaste. Vajaduse korral suitsutati koti sisu, uskudes sellest abi tormis ja võõrsil.
Erilise austusega suhtuti albatrossidesse - neis üksildastes lindudes arvati olevat varjupaiga leidnud hukkunud meremeeste hinged. Tormi ajal kaeblikult kõlav albatrossi häälitsus oli kutseks pidada hukkunud meremehele hingepalvet.
Maaigatsust on leevendanud merel kass ja koer. Must kass laevas toovat õnne. Inglismaa meremeeste naised teavad, et niikaua kui nad kodus hoolitsevad musta kassi eest, ei ähvarda nende mehi mingi oht. Koerte saatus laevas oli sageli kurb - veel 20. saj. alguses, olgugi meeskonna lemmikud, ohverdati nad viimases hädas tormise mere vaigistamiseks.
Kanu ja kukki ei tohtinud laevas olla, siis pidavat laev alati hädas olema tormi ja vastutuulega.
Näki nägemine tähendas halba (kuid reedesel päeval head). Usuti, et maod, hiigelkaheksajalad ja suured imikalad (merekoletised) võivad laeva uputada ja et saagkalad võivad laeva pooleks saagida.
Mereleksikon, 1996