Sinihallid merelehmad (pärimus; Loorits)

Siin oli üks moonamees Kalvist, rääkis, kuda Kalvi randa on tulnud loomad, allid lehmad, ja siis kaks karjast õld, karjatsed on saand ikka pooled lehmad ajada merde takasi. Ja muist lehmi aetud Kalvi mõisa. Ja neid on õld kaua aega seal Kalvi mõisas. Küll on õld ead piimalehmad. Mina perisin tema käest, et kas sa ei mäleta, kus poolt nad tulid. Ta ütles: „Ei mäleta, isa ütles, et äkiste tulid mereranda.“ Karjatsed on õld nindasamad kui inimesed. Merde on mend takasi poole karjaga. Merest vist tulid ka, siniallid lehmad õld. Merelehmad õlid. Moonamehed õld lõuna-ajal ujumas, on näind, kui kari tuld, siis aasivadki mõisa. ERA II 37, 367/9 (42) < Jõhvi, Voka asundus - Rudolf Põldmäe < Kadri Salust, 79 a. v., s. Järve v., Kukruse k. (1931).

Maasi mere ääres söödud üksvahe mõisa heinamaalt kõik rohi ära. Keegi ei teadnud, kes seda sõi. Kord näinud keegi vana naine, et merest tulnud suur kari loomi maale mõisa heinamaale, väikesed inimesed suurte piitsadega karjastena järel. Kui kari oli juba hulk aega söönud, kerkinud merest välja üks inimese kogu, lehvitanud piitsaga ja hüüdnud: „Kiirak, aja kari koju!“ kohe läinud kari merde tagasi. E 57096 (5) < Karja, Pärsamaa v., Räägi k. - V. Klauren < Juhan ja Liina Ratas (1926).

Ükskord tulnud üks isemoodi karjane oma halli-kirju loomadega merest välja ilusa muru peale sööma Saaremaa rändas. Loomad söönud isuga ilust rohtu ja olnud väga rõõmsad. Karjatsel hakan aga igav ja jäen magama. Loomad söön küll, aga viimaks olla nad kaugele läin. Karjane aga magan ika edasi. Seal ligis niitnud üks mees oma naesega eina ja näinud kõik seda lugu, mis sündin. Viimaks läinud mees karjatse juurde ja näin, et sial olnud üks vile, kes loomad koku kogub, kui teda aga puhud. Mees võtnud vile ära ja läinud jälle niitma. Viimaks ärkan karjane üles ja näinud, et loomad kadun oln. Kohe otsin ta vile, et sellega loomad koku koguda. Aga vile kadunud ja kadunud ega leiagi enam. Viimas kurvalt läheb ta mehe käest küsima, et kas ta ehk vilet leidnud. Mees annud vile kätte ja ütlen, et loomad sinnapoole läinud. Karjane aga tänan väga meest ja annud talle vikati, üteldes: „Kui sa teda luiskad, siis ei akka ta enam rohu peale. Selle eest oia ennast!“ Ise läin ta loomi otsima. Ta vilistan ulk aega vilet, ja need loomad tulnud koku, kes vile äält kuulnud. Viimas läinud ta vee sisse ja loomad taga järele. Sest saatik olla Saaremaal enamist halli-kirju loomasugu. See mees niitnud selle vikatiga oma eluaja ega ole ka teda mitte luiskan ega kõhutan. Siiski olnud ta kõige parem hakama. Mehe naene aga sundinud meest, üteldes: „Kõhuta ometi kua! ega tea, kui easte ta siis veel rohtu niidab.“ Mees aga ei ole naese käsku täitnud, vaid pidanud oma sõna. Viimaks ometi tüdinenud ta sundimisega ära ja luiskan. Kohe olnud aga suur laast vikati otsas, ja ei ole enam rohtu niitnud. E 4787/8 (2) < Tõstamaa, Pootsi v. - Otto Shants.

Kasna nina piäle tuln kolm mere lehma mäele. Kaks tükkü suadud käde, üks suan viel mere. Nied oln nda iäd lehmad, et mioksõ ristaga alla mindud, selle täve ann piima. Aga teese ristassõ ei polo enam lüpsn. Pärast üks valgõ piägä tüdrik nutn ikka kivi otsas, et lehmad ollõ kadun. Viimes kadun ää. ERA II 79, 519/21 (5) < Kihnu, Sääre k. - T. Saar < Reet Sutt, s. 1876 (1934).

Allikas: O. Loorits 1939. Endis-Eesti elu olu I, 175.

August, 2023

Vaata lisaks: