Valgejõe algjas (pärimus; Loorits)
/---/ Siin on Valgejõgi, sellest on ju vanast hallist ajast saadik ju rahvale se tähentus jäänud, et kui viis aastat on mööda, siis peab üks inimene sinna uppuma. Nõnda on siis seda tähele pandud, et iga viie aasta sees jõgi omale ühe inimese elu nõuab, ja rahval on enne kõva uskumine olnud, et jões üks nägemata vaim elutseb, kes omale ohvrid nõuab. Ka on pidanud seal niisugust viirastusid nähtama. Et seal jões palju vähka elutseb, siis käidakse neid taga ajamas. Korra näinud vähilised (kaks noort naesterahvast) tule valgel madalas vees ilusat kuldsõrmust liiva peal iilgama. Teine üpand ruttu jõkke, et saaks sõrmukse võtta enne kui teine. Akand parajasti kätt sirutama sõrmukse järele, kui teine kaldalt hüidnud: „Ehk on jõealgjas? ära kisu – tõmbab vee alla ehk sind!“ Vaevalt saanud sõnad suust, kui kange solin ja mürin jões siginenud, ja üks nagu toobrist oleks vett ütlejale üle pea visanud. Tuli kustunud ära, ja ehmatanud tüdrukud saand aga jooksu, oma püimikseid maha jättes. Teisel pääval tagasi minnes leidnud aga tühja koti jõekaldast, kus vähid sees on olnud. Need olnud kõik tagasi jõkke oma urgastesse putkand, ja tüdrukud põle enam elades jõele vähka püidma läinud. /---/ E 6527/8 < Kuusalu khk. - J. Abreldal (1894).
Allikas: O. Loorits 1939. Endis-Eesti elu olu I, 32.
August, 2023