Elva metsas on järv, mis “Vaikseks järveks” hüütakse. Selle kohta räägib rahvas: Järve ääres elanud muiste uhkes mõisas üks härra. See hakanud liht tüdrukut armastama. Lubanud tüdruku ära võtta. Tütarlaps saanud härraga lapse. Selle pääle ei tahtnud härra tüdrukust enam midagi teada. Tüdruk kurvastanud, läinud, heitnud ennast lapsega seltsis järve, uputanud enese ära. Tüdrukust saanud näkk.
Mõisahärra kosinud rikka pruudi. Korra läinud noorikuga seltsis järvele sõudma. Ennäe, näkk tulnud ja tõmmanud mõlemad järve põhja. Sinna nad upunudki. Pärast vajunud ka mõis järve. Iga 50 aasta järele tõusta mõis Jaaniöösel järve pinna kõrguseni, vajuda siis aga jälle põhja tagasi. M. J. Eisen
Allikas: M. J. Eisen. Tartumaa muinasjutud. // folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/tmuina/
Juuli, 2023