Ujujatest murueide tütardest (pärimus; Eisen)
Üks noormees oli vana rahva suust kuulnud, et murueide tütred iga Jaani ööse metsas järves ujumas käia. Mehele tõusis kange himu südamesse muruneidude ujumist järve äärde vaatama minna. Ta ei jõudnud ega jõudnud enam Jaanipäeva ära oodata.
Viimaks jõudis igatsetud päev kätte. Juba hommiku vara läks ta metsa, kus ta järve ääres enesele paraja peidupaiga valmistas. Sinna jäi ta nüüd murueide tütarde ujumist varitsema. Õhtu jõudis, kuu tõusis. Mees ootab, ootab, ei tule kedagi. Juba arvab ta ootamise asjata olevat, kui korraga pika neiu salga valges riides näeb järve poole tulevat. Järve ääres võtavad nad endid üsna mehe ligidal riidist lahti, ilma aimamata, et inimese silm neid ligidal vaatamas on. Nad võtavad endid riidist lahti ja astuvad vette, kus nad lustimängu algavad. Nad löövad kätega ühele teisele vett vasta silmi, kastavad endid vahel vette, tõusevad jälle veest välja ja teevad vees mitmetsugu vallatust.
Noormees vaatab ja vaatab muruneiude tegu ja imestleb nende ilu. Siiski ei ole sest temale veel küll, et ta neiusid nii kangelt näeb. Tema tahaks imeilusaid neiukesi üsna enese ees näha.
Pea tall nõuu peetud. Tasakeste roomab ta peidu paigast välja ranna äärde, kuhu neiud oma valged riided maha jätnud, kahmab need sülle ja roomab nendega peidupaika tagasi. Neiude riided olivad kerged nagu udusuled. Riiete vargusega lootis ta murueide tütrid sundida enese ette astuma ja endid temale õige ligidalt näitama.
Koit hakas juba tõusma, kui ujujad neitsid viimaks ujumisest küll arvasivad saavat. Pikkamisi tulivad nad veest välja kaldale riideid selga panema. Aga oh seda ehmatust, mis nüüd oli, kui nägivad, et riided kadunud. Nüüd alles saivad nad aru, et keegi neid varitsenud ja nende riided ära varastanud. Valju kisaga ja käraga jooksivad neiud vette tagasi.
Nüüd ei arvanud riiete varas enam kauem tarvis olevat peidupaigas viibida. Ta astus riietega varjult välja ja kutsus neiusid riideid oma käest tagasi võtma. Varast nähes kadusivad neiud nagu välk vette, nii et ainult veel pead veest välja paistsivad. Küll kutsus ja ahvatles mees neiusid veest välja, aga asjata. Ta tahtis viimaks ise neid veest kinni minna püüdma, aga suure kisaga põgenesivad neiud kaugemale järve.
Mehe nõuu oli täieste nurja läinud. Varas seisis kaldal ja mõtles, mida nüüd teha, kui äkiste murueide enese ette näeb astuvat. Tütarde häda hüüd oli koju ulatanud ja eide tütardele appi kutsunud.
„Sina varas!“ kähvatas eit mehe peale. „Kudas sa julgesid mu tütarde ujumist varga viisil vaatama tulla ja viimaks nende riidedki varastada! Säh, see olgu sulle su varguse palgaks!“
Seda üteldes lõi eit kepiga mehe suu peale. Löök mõjus vargasse nii, et vargal varastatud riided kõik käest maha kukusivad. Mees tahtis vastata, aga näe, keel ei kuulnud enam sõna. Löök oli ta keeletumaks teinud.
Eit võttis riided maast, hakas minema ja ütles: „Mine nüüd! Nüüd ei või sa kellegi vasta hoobelda, et sa murueide tütreid täieste oled näinud. Näinud sa oled, aga teadust ei pea sest keegi saama!“
Ütles ja läks. Mees aga jäi keeletumaks surmani.
Allikas: M. J. Eisen. Rahva-raamat. Uus kogu vanu jutte. Esimene anne. // folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/rraamat1
Juuli, 2023