Kord väätud Pähkla mõisa põllul sõnnikut. Ilm olnd väga palav. Sääl akkand ühel toatüdrukul ärjad külikargama ja jooskend ühes tüdruku ning sõnnikuväuratastega metsa ning säält otse Põhatu ja kadund igavesti. Nüd akkand külamehed Põhatut uurima. Nad korjand keik küla kõõved ümber ringi kogu ja sidund üksteise otsa. Pand siis veele suure kivi kõõve otsa ja laskind allika, sest nad tahtand proovida kui sügav on allikas ja kas tal põhi ka all on. Kui kuskilt kõisi änam pole saada olnd akand mehed kõit välja tõmbama. Tõmmand ja tõmmand kuni lõpp jõudand käde aga kivi asemel olnd nüd vana roostetand katel kus verine, suurte sarvedega oina pea sees olnd. Oina peal olnd veel suur pussnuga püsti sees. Mehed polla aga sellega rahule jäänd ja laskind uiesti katla tagasi. Kui kõis jälle otsa saand tõmband nad ta välja. Seekord olnd aga kõve otsas pisike poiss, kes üppand kohe kaldale ja ütlend: „See tüdruk kes eile meile tuli väab meil sõnnikud edasi. Taeva kõrgust nind maa sügavust ei saa teile tääda antud!“ See peele üppand vette tagasi ja kadund. Mehed polla aga ka sellega rahule jäänd ja prooind kolmat korda. Kolmandal korral tulnd aga veest välja sõuke koletis, et kõik suure irmuga olla jooksema pand ja jättand kõõved sinna samasse paoka. Kui pärast meestelt küsitud, et mis seal nii kohutavat oli, siis ei teadund kedagid midagid rääkida.
RKM II 3, 585/7 (8).
Allikas: Kristel Vilbaste. Eesti allikad. Tallinn, 2013
Juuli, 2013