Jaaniõhtused juhtumised (näkipärimus; Eisen)
P. Rootslane Võnnust.
Põlva kihelkonnas on üks väike järv. Korra juhtunud üks õitseline Jaaniõhtul järve ligi. Teinud sinna tule üles ja istunud tule ääres. Äkisti hakanud järve pind liikuma. Sinises riides preili tulnud järvest välja ja hakanud kannelt mängima. Mängu peale hakanud ka teisi inimesi sinna tulema.
Kui õitseline viimaks ära tahtnud minna, näinud ta, et ta surnud isa ja emagi järvest välja tulnud. Õitseline tahtnud suure hirmuga jooksma panna, aga enne kui ta paar sammu saanud joosta, olnud isa seal ja küsinud: "Kudas nüüd ses külas ka elu on, kus mina enne elasin?"
Poeg vastanud: "Hoopis teine kui sinu ajal. Nüüd pole enam ühte majagi, mis nii oleks nagu sinu ajal!''
Ajanud veel paljugi juttu. Pärast kui isa tahtnud ära minna, küsinud poeg, kudas isal võimalik maa peale tagasi tulla ja pealegi veel veest.
"See on meil prii öö vabalt ilma peal kõndida ja olla, kus tahame!" ütelnud isa.
Annud pojale selle peale veel hõberaha. Siis kadunud kõik jälle ära.
Poiss läinud koju, aga ei rääkinud sest leiust kellegile. Pärast läinud poiss laadale. Ostnud seal üht ja teist. Isa antud hõberaha tulnud aga alati tagasi, niipea kui seda asjade eest oli välja annud.
Poiss ostnud veel paljugi, raha tulnud talle alati tasku tagasi. Seda viisi saanud poiss mõne aastaga päris rikkaks meheks. Kui ta seitse aastat seda viisi toredal kombel oli elanud, kadunud ta äkisti ühel Jaaniöösel ära. Kuhu ta jäänud, ei teadnud keegi.
Ühe Põlva kihelkonna mehe suust.
Allikas: Matthias Johann Eisen. Jaaniraamat.
folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/jaan/