Miks jõehobu vees elab, Lõuna-Nigeeria rahvajutt1.
Kunagi oli jõehobu, kelle nimi oli Isantim, üks suurimaid kuningaid sellel maal. Jõehobul oli seitse suurt paksu naist ja aeg-ajalt korraldas ta rahvale suurr pidusöögi. Jõehobu tundsid kõik, kuid keegi tema nime teadsid vaid tema seitsme naise. Ühe pidusöögi ajal, kui inimesed olid sõõma istumas, ütles jõehobu neile, et kui te minu nime ei oska öelda, siis peate ära minema ilma söögita. Kõik pididki ilma hea toiduta lahkuma, kuid kilpkonn küsis enne seda jõehobuselt, et mida too teeks, kui ta järgmise pidusöögi ajal ütleks jõehobuse nime. Jõehobu vastas, et tal oleks siis enda pärast nii häbi, et ta lahkuks kogu perega maalt ja läheks vette elama.
Kilpkonn teadis, et jõehobul ja tema seitsmel naisel oli kombeks käia igal hommikul ja õhtul jõe ääres pesemas ja joomas. Ühel päeval, kui jõehobgu oli koos oma naistega läinud jõe äärde suplema, tegi kilpkonn tee keskele väikese augu. Kui jõehobu ja tema naised tagasi tulid, olid kaks naist veidi tagapool – kilpkonn läks auku niimoodi, et tema kilbist jäi välja. Kui kaks jõehobu naist selle kohani jõudsid, lõi esimene neist oma jala vastu kilpkonna kilpi ja hüüdis: „Oh!, Isantim, mu mees, ma tegin jalale haiget!“
Järgmise pidusöögi ajal seadis jõehobu jälle tingimuseks, et tema nimi üteldaks. Kilpkonn tõusis püsti ja ütles: „Kas sa lubad, et ei tapa mind, kui ma sulle su nime ütlen?“ ja jõehobu lubas. Seejärel hüüdis kilpkonn nii valjult, kui suutis: „Sinu nimi on Isantim“, mille peale kogu rahvas istus rõõmsalt õhtusöögile. Kui pidu oli möödas, läks jõehobu vastavalt oma lubadusele koos naistega jõe äärde ja sellest ajast on nad elanud vees. Öösel tulevad nad küll kaldale sööma, kuid päeval ei leia neid maa pealt kunagi.
1 Raamatu Folk Stories from Southern Nigeria (1910) järgi.
Allikas: en.wikipedia.org/wiki/Folk_Stories_from_Southern_Nigeria
Juuli, 2023