Vudaš / Vutaš (tšuvaši veevaim)

Vudaš / Vutaš (tšuvaši вутăш), veevaim tšuvaši mütoloogias, kirjeldused on vastuokslikud. Levinud on uskumus, et vudašid on uppunud inimesed. Mõnedes versioonides on nad pooleldi inimesed ja pooleldi kalad, teistes versioonides inimestesarnased olendid, kes elavad jõgedes ja järvedes perena, milles on ka vanureid ja lapsi. Neid on kujutatud ka näkilaadsete neidudena, kes kammivad vee ääres pikki juukseid – mõnes kirjelduses võis neid näha päikselistel päevadel, teistes kirjeldustes vaid enne päikesetõusu ja ka loojangu ajal. Mõne loo põhjal on vudašeid loendamatu hulk, ent kui nad tulevad koidiku ajal kaldale pikutama, pistavad hundid nad nahka. Nagu näkid ikka, võib ka vudaš inimesi vette vedada, ent kui mõnest mehest saab tema armsam, siis hakkab ta mehele raha tooma. Vahel jäävat vudaš kaldale magama ja kui talle siis rist kaela panna, ei pääse ta tagasi vette – sellistel juhtudel andvat vudaš inimesele ükskõik mida, et tal vaid rist kaelast võetaks.

Vudaš võis põhjustada inimestel haigusi (nt köha) või esile kutsuda katastroofe (nt jõetammi purunemine), mõnede müütide põhjal nõudsid nad vesiveskite ehitajatelt inimohvreid.

Allikast vett võttes tuli vudašile anda natuke toitu või jupike lõnga ja teda vee eest tänada. Kui allikasse suhtuti hooletult, saatis veevaim inimestele haigusi või lasi allikal ära kuivada.

Mõnedes lugudes samastub vudaš vee-emaga (шыв амăшĕ), vee-isaga (шыв ашшĕ), veejumalaga (шыв турри) või vee-šaitaniga (шыври шуйттан), kellele samuti toodi lepitusohvreid. Sõna вутăш on tšuvaši keelde tulnud soome-ugri keeltest; tatarlastel on analoogseks veevaimuks су анасы.

Vaata lisaks:

Vud-Ava (vete-ema maridel)
Su iyesi / Su Ana / Su Ata (veevaim türgi-tatari mütoloogias; tengrismis)