Ungari mütoloogias on mitmeid loodusvaime, kes elavad metsades, mägedes, järvedes, soodes jm. Jõgedes, järvedes ja soodes elab vizi-ember ('veemees'), keda peetakse ohtlikuks, kuna ta veab inimesi vee alla. Naissoost veeolendiks on sellö, kes on ungarlastel näki või veteneitsi vasteks – ta on reeglina kaunis naine, kellel on allpool vööd kala keha. Naisolenditest on aga kõige laiemalt tuntud haldjad, kes on sageli seotud ka veekogudega. Nende ungarikeelseks nimeks on tündér. Neid kirjeldatakse rahvajuttudes ja legendides väga atraktiivsete ja kaunite olenditena, kelle paleed asuvad sageli veealuses kuningriigis. Ungarlaste tündér ei kattu aga täielikult selliste euroopalike haldjakuvanditega nagu nümf või fee, vaid selles on suuremal määral üleloomulikke jooni: tündér võib ilmuda eikusagilt ja eikuhugi kaduda, panna erinevaid asju ilmuma ja neid ära kaotada, ta võib kujundada ja muuta saatust ning olla seotud taeva ja taevakehadega. Transilvaanias nimetatakse Linnuteed Haldjateeks.
Ungari pärimuses on haldjatega suuremal määral seotud kaks erinevat piirkonda, mis kuulusid 1918. aastani Ungari koosseisu, kuid mis on praegu vastavalt Slovakkia ja Rumeenia alad: need on Euroopa suurim mandrisaar Csallóköz (slovaki keeles Žitný ostrov, varasemalt ka Čalokez või Šuty; saksa keeles Große Schüttinsel) ja Transilvaania.
Csallóköz on tasandikuline ja väga viljakas jõesaar, mis piirneb Suure Doonau, Väikese Doonau ja Vág Doonauga (ka Váh, Waag), ja seda saart on nimetatud traditsiooniliselt Ungari haldjamaaks. Pärimuse põhjal oli saare nimeks kunagi Aranykert ('Kuldne aed') ja selles Kuldses aias elasid kuldjuukselised haldjad, kelle lemmik-elupaikadeks ja lõbustuskohtadeks olid Suure Doonau saared. Nende veealustes paleedes valitses ilu, seal säras kõik kullast ja teemantidest. Csallóközi haldjate veevaldused ulatusid kuni mereni.
Ühe loo põhjal tavatsesid haldjaneiud jalutada Mogyoróse mõisa niitudel ja katta remmelga alla laua. Kui nad lahkusid, langes haldjate kingadelt kullatolmu ja kes vähegi soovis, võis seda kokku korjata. Seetõttu polnud seal ka vaesust ega kerjamist. Kord aga sõi haldjate lauas oma kõhu täis kurikael, kes ka nende toidulaua tänamatult ära rikkus – pärast seda pole enam keegi sealmail näinud ning piirkonda on sageli vaevanud vaesus ja nälg. Kohaliku pärimuse järgi tõusid haldjad tähtede juurde. Aranykertist sai Csallóköz. Siiski võib ka tänapäeval jõekallastest vahel kulda välja pesta.
Sarnane pärimus on kirja pandud ka Ungaris asuvast Honti külast: kuldjuukselised haldjaneiud käisid öösiti järves suplemas, pesid seal oma juukseid ja kammisid neid järvekaldal. Piirkonna elanikud korjasid maha langenud kuldseid juukseid ja elasid rikkuses. Siis aga lõikas üks ahne inimene ühelt haldjalt vargsi ära terve juuksesalgu. Seejärel kadusid haldjad sellest piirkonnast ja elanikud vaesusid kerjusteks.
Ungari tuntuimaks haldjaks on haldjakuninganna Ilona Tündér, kellest on mitmeid erinevaid rahvajutte, kuid keda on tegelaskujuna kirjeldanud oma loomingus ka mitmed kirjanikud. Enamasti on need romantilised armastuslood. Mitmetes lugudes ujub Ilona Tündér luigena Doonaul. Ühes pärimusloos armub Ilona Tündérisse Napkiráli, õhuhaldja ja Päikese tütre Levegõ Tündérke vend. Ilona aga ei armasta Napkiráli ja hüppab pulmatseremoonia ajal jõkke – temast saab alati Päikese eest põgenev Kuu, mida saab näha vaid siis, kui Päike on teisel pool Maad.
Märts, 2023